Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 13. märts 2016

"Naked" (1993) / "Everything Must Go" (2010) / "Born on the Fourth of July" (1989)

"Naked" (1993)

Olles "Naked'i" kohta läbi aastate nii palju head kuulnud, pean tõdema, et ma ei sattunud Mike Leigh' kirjutatud-lavastatud kultusfilmist meeletult vaimustusse, aga eitada ei saa, et tegemist mõnusalt mõru ja musta draamaga, mis mõneks ajaks kummitama jääb... ja arvestades, kui paljud filmid kipuvad meelest minema umbes viie minutiga pärast vaatamist, on see juba korralik tulemus. Minu jaoks oli liiga suur osa dialoogist lihtsalt väheütlev jabur loba ning kuidagi kaugeteks jäid kõik tegelased peale apaatse uitaja Johnny, keda kehastav David Thewlis on tõepoolest rabav. Ometi tõmbas filmi lootustetult rõõmutu maailm momentaalselt endasse küll — tundsin algusest peale, et olen imetud mingisse süngesse valusasse keerisesse, kust väljapääsu pole, ja teatavat naudingut tekitas püüda Johnny tegelasest sotti saada. Film äratas lugupidamist ainuüksi põhjusel, et see on selgelt tehtud tõelise enesekindlusega ega isegi püüa kõigile meeldida. Üllatavalt hästi üles võetud kurbmäng kohutavatest katkistest inimestest, keda tunda mingil juhul ei tahaks. Soovitan neile, kellele lähevad korda tõsiselt depressiivsed draamad, kust puudub igasugune rõõm.

"Everything Must Go" (2010)

Ma ei tea, kas Will Ferrell oli just väga leidlik valik mängima põhjakäinud alkohoolikut, aga minu jaoks läheb antud draama ajalukku filmina, mis demonstreeris, et vahel võib mees isegi kiiduväärselt esineda. Okei, ta mõjus kunagi sümpaatselt ka "Stranger Than Fictionis", aga üldiselt on Ferrell mu jaoks alati olnud nagu edev troll või kloun ilma kostüümi, grimmi ja trikkideta vms. Mõnus oli teda vahelduseks näha mängimas tõsist osa filmis, millel natuke kaalu. Päris armas ja mõtlik väike lugu alkoholismist, lunastusest ning... tavaarist. Tavaarist seetõttu, et filmi peategelane, joodik Nick Halsey, otsustab pärast tööst ja abikaasast ilma jäämist hakata aias kauplema oma nodiga, mis naine on majast välja tõstnud. Suvaline äärelinn soojas päikselises Arizonas, kus omaenda kodust välja visatud õnnetuke elab, näeb meeldiv välja ja mind millegipärast vaimustas, et filmi tegevus toimub pea täielikult tema hoovis või selle lähiümbruses. Olles sunnitud seal isiklikku vara valvama ja magama, jõuab Nick ühel hetkel järeldusele, et vähim kasutatud ruum kodus polegi söögituba nagu usutakse, vaid aed. Järsku on ta paratamatus olukorras, kus põhimõtteliselt kogu tema elu on hoovi laiali laotud ja möödakäijatele-naabritele näha. Ferrell mõjub alkohoolikuna veenvalt (suuresti tänu oma paistes näole), aga pean tõdema, et ma ei suutnud aktsepteerida, et tema poolt mängitud vennike joomise tagajärjel nii palju ämbrisse astunud. Filmi vältel kaanib vaid õlut ja sugugi mitte rohkem kui keskmine Eesti mees saunaõhtul. Loo usutavusele aitaks ehk kaasa, kui ta vähemalt paaril korral täiesti mälus oleks. Aga sümpaatne draama igatahes, selline positiivne, eluline ja humoorikas — jumala sobilik igaval pühapäeval vaatamiseks. Eeldan, et pealkiri on inspireeritud Manic Street Preachersi samanimelisest laulust.

"Born on the Fourth of July" (1989)

(*kordus*) Ma ei pidanud vastuolulise Oliver Stone'i kuulsat sõjadraamat teab mis suurepäraseks, kui seda aastate eest esmakordselt nägin, aga meel on hea, et sellele veel ühe võimaluse andsin, sest tegemist võimsa filmiga, mis paneb kaasa mõtlema ja südame hullupööra valutama. Olles vahepeal hakanud just huvituma sõjafilmidest, mis keskenduvad isiklikele kogemustele ja sõjapõrgust läbi käimisega kaasnevatele vaimsetele-füüsilistele kannatustele, ei olegi üllatav, et film nõnda puudutas, sest see jutustab ometigi tõsielulise ja tõepoolest karmi loo Vietnamis sandiks jäänud mehe elust pärast kodumaale naasmist. Kuigi film kisub vahepeal üleliia haledaks kisub ja Tom Cruise võib-olla kõige parem valik Kovici rolli polnud (ta kahtlemata särab mitmes stseenis, aga kipub vahepeal ka üle pingutama), võitis see draama mu poolehoiu oma järeleandmatus traagilisuses. Ühtlasi nautisin väga palju operaatoritööd: just stseenid, mis kujutavad Kovici läbielamisi põrgulises Vietnamis, on üle mõistuse hästi üles võetud, mõjudes korraga kummituslike ja košmaarsetena. Saan aru neist, kelle jaoks "Born on the Fourth of July" pole enamat kui punnitatult nutune melodraama egoistlikust invaliidist, kes viriseb oma impotentsuse üle, aga mind puudutas sügavalt. Kõnekas portreefilm, tõenäoliselt Stone'i mõjuvaim töö režissöörina.

3 kommentaari:

  1. "Everything must go" tuleb imo nendest super sale või going out of business tüüpi kampaaniatest imo.

    VastaKustuta
  2. "Everything Must Go" oli täpselt selline - ei peaks meeldima, kuid ometi sümpatiseerib. Seal oli miski, mis suutis jääda meelde. Antud juhul oli see lageda taeva all diivanil magav Will Ferrell.

    VastaKustuta