Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 14. märts 2016

"The Diary of a Teenage Girl" (2015)

Kõige teravmeelsema mulluse seksiteemalise draama auhind läheb vististi "The Diary of a Teenage Girlile", Marielle Helleri kibemagusale debüütfilmile 15-aastasest joonistada armastavast Minniest, kes kaotab süütuse ema 20 aastat vanemale peikale Monroele ja asub selle suursündmuse järel teekonnale täis pulbitsevaid erektsioone ja sügavat südamevalu. Halva enesehinnanguga ja üksik nagu ta on, laseb tüdruk ema kallimal end karata kartusest, et teist võimalust tulla ei pruugigi, ja mees on muidugi parajalt ahvatlev ka — teda mängib ometigi Alexander Skarsgård, kes on ilmselt iga naise (ja gei) unenägudesse vähemalt korra lipsanud.

Kiimalise ja märgatavalt kummalise Minnie ning Monroe vahel algab salajane seksuaalsuhe, mille päevavalgele tulek ei tähendaks head, kuid see pole filmis otseselt põhiprobleemiks — siin ei tehta isegi eriti numbrit sellest, et peategelane on põhimõtteliselt laps ja Monroe kolmekümnendates mees. Olles viimasele süütuse kaotanud, asub tüdruk mõtlematult eksperimenteerima, leides muudkui uusi juhuslikke seksuaalpartnereid. Põhjalikult keskendub film Minnie ebatervele mõttemaailmale, mida täidavad siivutud salasoovid ja tähelepanekud voodikogemuste kohta, aga ka arvamused karikaturistide kohta, kes teda inspireerivad.
Kuna tegevus toimub 70ndatel ja mitte tänapäeval, kõlavad filmis sporaadiliselt tuntud laulud tollest perioodist ning ausalt öeldes nautisingi ma T. Rexi, The Stoogesi jt artistide palasid rohkem kui seksuaalselt ärkava peategelase riivatuid sisemonolooge, mis mõjuvad huvitavalt umbes ühe minuti jagu, olgugi et on kohati värvikalt kirjutatud ("And now, the making of a harlot. She was a young girl driven astray by the lustful lure of the flesh," kirjeldab ta vahepeal enda kogemusi kolmandat isikut kasutades). Minu arust loodab "The Diary of a Teenage Girl" lihtsalt rabada oma julguse ja otsekohesusega (osad kriitikud nimetaks seda aususeks), kätkedes teismelisest tüdrukust rääkiva filmi kohta ebamugavalt paljastavaid seksistseene ning ropuvõitu dialoogi, aga ma ei pea seda mingiks hämmastavaks saavutuseks.

Ühtlasi pean tõdema, et minus ei äratanud Minnie üldse sümpaatiat. Really, kui ma tahaks kuulda vulgaarseid pubekaid oma elu või välimuse üle vingumas, võiksin lihtsalt jope selga tõmmata ja bussiga sõitma minna, kõrvad kikkis. Ei pea filmi nii ainulaadseks või psühholoogiliselt paeluvaks, et soovitada — leidub teisi draamasid seksuaalsest ärkamisest ja/või suureks kasvamisest, mis palju meeldejäävamad. Kui saaksin kümme senti iga korra eest, kui ilmub mõni püüdlik indie tragist, ent üksildasest teismelisest, naudiksin praegu kuskil saarel George Clooney seltsis Bloody Marysid (ohtra soolaga, nagu mulle meeldib), selle asemel et siin blogis kiuslikku joru ajada.

1 kommentaar: