Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 4. märts 2016

"The Hunting Ground" (2015)

Tänan sind, Kirby Dick, järjekordse kõneka dokfilmi eest seksuaalsete kuritegude teemal. Mul oleks käesolev dokumentaal vist üldse märkamata jäänud, kui Lady Gaga poleks Oscaritel esitanud parima laulu kategoorias nominatsiooni saanud pala "Til It Happens to You" (võitjaks osutus paraku see kergatslik könn Sam Smith oma tapvalt igava "Writing's on the Walliga"). Kui oma "The Invisible Waris" andis asjatundlik dokumentalist sõna nii meestele kui naistele, kes langenud seksuaalse rünnaku ohvriks sõjaväes, kus see on hulga suurem probleem kui arvata oskaks, siis tabava pealkirjaga "The Hunting Groundis" pöörab ta pilgu vägistamistele USA ülikoolilinnakutes... kus see on samuti suurem probleem kui arvata oskaks.

Film toob vaatajani ehmatava tõe: tervelt 16 protsenti naistudengitest rünnatakse Ühendriikides seksuaalselt ja 88% ohvitest sellest ei teavitagi. Kuna ülikoolidel on harjumus ebaausalt väita, et nende linnakutes vägistamisi ei toimugi, on tegemist probleemiga, mida maha vaikitakse.

Igasugust hirmsat statistikat on filmis jalaga segada. Ja kui vahepeal käisid jutud, et Eestis on niinimetatud victim blaming häirivalt levinud nähtus, siis USA's ei paista asjad palju paremad olevat — filmis oma kogemustest rääkides tunnistavad osad ohvrid, et juhtunust teavitades esitati neile tüüpilisi küsimusi nende riietuse ja joobeastme kohta, mis sugereerivad, et võib-olla on nad ise natuke süüdi, et nii läks.

Dick läheneb teemale igatahes palju julgemalt kui "The Invisible Waris", pöörates tähelepanu isegi Harvardi Ülikoolile, ühele prestiižsemale USA õppeasutusele. Riigis ei eksisteerigi ülikooli, kus selliseid õudusi ei esineks, ja nagu film demonstreerib, ei viitsi õieti ükski neist võtta olulisi samme probleemi parandamiseks — üliõpilasi, kes peaks vägistamissüüdistuse saama, ei ähvarda isegi koolist välja heitmine.

"The Hunting Ground" maalib päris koleda pildi uhketest institutsioonidest, mis reklaamide põhjal tunduvad nii ideaalsed. Viiendik tüdrukuist, kes astuvad koolidesse eeldusega, et saavad ägeda akadeemilise ja intellektuaalse kogemuse (niisuguse lubaduse annab näiteks Saint Mary's College), satuvad paraku ühel hetkel koletusse olukorda, ja filmi on leitud selliseid terve hulk.

Kuigi "The Hunting Ground" on ülesehituselt pisut kohmakas, andes jutujärje ohvritele ja asjatundjatele korda-mööda ning kätkedes ka klippe õhtustest uudistest või ülikoolide reklaame, on tegemist informatiivse ja ilmselgelt olulise dokiga vastikust epideemiast, mida häbiväärselt kaua ignoreeritud. Filmi kodulehelt ilmneb tervitataval kombel, et pärast selle ilmumist on muudetud eeskirju mitmes ülikoolilinnakus ja loodud uusi seadusi nii New Yorgis kui Californias, nii et one movie can make a difference, nagu ka paljude filmi valmimises kaasa löönud ohvrite aktivism.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar