Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 21. märts 2016

"The Keeping Room" (2014)

"The Keeping Room" on kompaktne ja aeglases tempos kulgev, ent sellegipoolest paeluv vestern kolmest naisest, kes Ameerika kodusõja päevil sunnitud kaitsma nii iseennast kui ühist kodu paari külmaverelise mehe eest. Võrdlused "Straw Dogsiga" on igal juhul õigustatud, sest sarnaselt Peckinpah' meistriteosele toimub "The Keeping Roomis" jõhker võitlus kurjade kavatsustega sissetungijate vastu. Antud loo teeb intrigeerivaks tõik, et selle keskmes kolm noort solitaarset naist, kes tunduvad oma lagedusest ümbritsetud farmis eriti kaitsetuna, olles lasknud sõtta mehed ja jäänud omapäi, ent desertööride Mosese ja Henryga kompromissitusse vastasseisu sattudes leiab trio küllaga võimalusi tõestamaks, et on paksema nahaga kui arvata võiks.

"The Keeping Room" pole seega pelgalt käsitlus vägivallast, sõjast ning rassist (üks naistest on mustanahaline ori, kes juba filmi alguses seisab sümboolselt silmitsi vihase musta koeraga ja haugub talle vastu), vaid ka soorollidest. Feministlikke vesterne kohtab, peab märkima, viimasel ajal sageli — aasta eest arvustasin "The Homesmani", kus kangelaseks kindlameelne naine.

Süžeelises plaanis on "The Keeping Room" täpselt nii konkreetne nagu paistab: esmalt tutvustab film kiirustamata peategelasi ja nende elulaadi lämbes Lõuna-Carolinas, seejärel algab heitlus mainitud meestega, kui nood öö saabudes nende farmi saabuvad, plaanides rüüstada ja mõistagi vägistada. Tegevusruum on "The Keeping Roomis" piiratud ja tegelasi imevähe, aga minule selle minimalistlikkus isiklikult passis — nii sisendab film, et raskes ruraalses keskkonnas, kus tegelased elavad, puuduvad õiged seadused ja igaüks sunnitud enda eest seisma.

Kes soovib näha pingelist paugutamist, peab seda otsima mujalt, sest film on kindlalt passiivne ning distsiplineeritud, pannes eeskätt rõhku dialoogile ja osatäitjate mängule. Näitlejate valik on nii ja naa: Brit Marling on muljetavaldavalt ilmekas, tõmmates endale tähelepanu alati, kui kaadris on, see-eest Mosest mängival Sam Worthingtonil peab küll eriti libekeelne agent olema, sest näitlejana ei kõlba see puine poiss mu meelest jätkuvalt kusagile. Kuna film on kahtlaselt pingevaba ja tõeliselt efektseid hetki on vähevõitu, pole "The Keeping Room" sama mälestusväärne kui mitmed teised lähiaastatel ilmunud vesternid, kuid hoolikalt lavastatud ja temaatiliselt huvitav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar