Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 25. märts 2016

"The Program" (2015)

"The Programi", Stephen Frearsi mängufilmi maailmakuulsa jalgratturi Lance Armstrongi tõusust ja langusest, meelitas mind vaatama tõsiasi, et Armstrongi rollis ei keegi muu kui Ben Foster, keda söandan nimetada oma lemmikuks nn noorema põlvkonna näitlejaks. Minu hinnangul on mees alati väärinud rohkem tähelepanu kui reaalselt pälvinud on — Foster on esinenud imetlusväärselt isegi keskpärastes filmides nagu käppelt ununenud "The Mechanic" Jason Stathamiga peaosas või tugevat klaustrofoobiat esile kutsuv ulmekas "Pandorum".

Maineka Alex Gibney paljukiidetud dokumentaali "The Armstrong Lie" olemasolu silmas pidades on küsitav, kas igaühele tuttavast inetust dopinguskandaalist ja selle keskmes olnud mehest draama vändata just hädavajalik oli, aga režissöör Frearsil ja peaosatäitja Fosteril, kes välimuselt Armstrongile märgatavalt sarnane, õnnestunud maailma vapustanud lugu päris lennukalt vaatajani tuua. "The Program" on päris nauditav nii eluloo- kui spordifilmina. Rohkem isegi spordifilmina, sest enim sütitavad mängulised stseenid, mis kujutavad Armstrongi, vintsket ja väledat, Tour de France'il võistlemas. Kartmatu jalgratturi kõrval on filmis oluline roll mängida Chris O'Dowdi poolt mängitud spordiajakirjanikul David Walshil, keda hakkab juba varakult närima kahtluseuss, et Armstrongi edu jalgrattaspordis võib olla osaliselt tingitud keelatud ergutite kasutamisest. Walshi peetakse pisut napakaks ja tema sõnul on põhjus ilmselge: keegi peale tema ei söanda isegi pakkuda, et Lance Armstrong, nägus sportlane, kes elanud üle vähi ja inspiratsiooniks miljonitele, võiks olla alatu sohitegija.

Kui "Spotlight" su jaoks temaatiliselt erutav oli, võid ju "The Programile" võimaluse anda, sest suur osa stoorist keskendub Walshi püüdlustele tuua päevavalgele tõde Lance Armstrongi kohta ning seda suuresti teatavast vajadusest kõigile näidata, et temal oli algusest peale õigus. Küll on hea, et filmikriitikutel pole keelatud valikuliselt erinevaid aineid kasutada, ilma aromaatse chai latteta või odava peedita ei oleks vähemalt minu performance küll suurem asi! Kole januseks võib teha see film, pean hoiatama — vahepeal pidin pausile panema, et Ralfi nurga peakorteri lähedal asuvasse Konsumisse lipata ja paar pudelit Arctic Sporti osta. Küllap probleem selles, et filmis kaadreid Armstrongist joomas või higistamas nagu ta oleks saunaruumi kinni pandud. Jeerum, vahepeal näeb isegi pudelivee reklaami Armstrongiga!

Kuigi selle lõpplahendus pole kellegi saladus, mõjub stoori pingeliselt kahel põhjusel: esiteks ei karda "The Program" kujutada Armstrongi ülbe ja manipulatiivsena (tema käitumine võib vahepeal suisa vastikust tekitada) ning teiseks on Walshi jaoks mõte armastatud sportlase võimalikust alatusest emotsionaalselt nii raske, et vahepeal väidab ajakirjanik end jalgrattasporti usku kaotamas olevat. Fosterist ei olnud ma nii rabatud kui näiteks "Kill Your Darlingsit" vaadates, kus näitleja kehastus biitnik William S. Burroughsiks, ja elu rolli ta "The Programis" kindlasti ei tee, aga midagi halba Fosteri osatäitmise kohta kosta ei saa. Eks ta oskab ebameeldiva iseloomuga tüüpe hiilgavalt mängida ja seda Armstrong antud käsitluses kahtlemata on — valelik egomaniakk selline. Mõnusalt kõnekas soundtrack ka filmil, Leonard Coheni "Everybody Knows" sobib perfektselt filmi lõppu.

2 kommentaari:

  1. Vaatasin nädal aega tagasi lennukis ning pean tõdema, Ben Foster kuulub ka minu vaieldamatute nukisõprade hulka. Respektin teda juba alates esimesest korrast, kui nägin "Alpha Dog"i, samuti läksid hinge ja jäid meelde eredalt tema rollid militaarteemalistes "The Messenger" ning "Lone Survivor"is. Kui nüüd käesolevast filmist rääkida, ka minule jäi silma (ja rõõmustas) väga oskuslik Armstrongi manipulatiivsuse näitamine. Samuti väline sarnasus andis niivõrd palju juurde filmis, kus kasutati ajaloolisi kaadreid, kuna vahepeal läks ikka mitmed hetked aega enne, kui said aru kumb meestest hetkel kollases liidrisärgis rattal pedaalib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu kiindumus Fosteri vastu sai alguse "Hostage'ist", kus sarnaselt "Alpha Dogile" ta mängis sellist kontrollimatut psühhi. Ja "30 Days of Nightis" oli ta suurepärane.

      Kustuta