Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 29. märts 2016

"The VVitch: A New-England Folktale" (2015)

Tahaksin esmalt kasutada juhust ja vinguda millegi üle, mis "The Witchi" ei puuduta. Coca-Cola Plazas pole mul sellega üldiselt probleemi olnud, aga olles pärast Mustamäe Keskuse tekkimist saanud sealse Apollo Kino usinaks külastajaks, pean väljendama oma meelepaha, et nii suupisted kui joogid antud kinos nii kallid on, ja ma pole kooner. Tõesti, miks peaksin maksma kaks eurot näiteks pudeli vee eest, kui saaksin keskusesse sisenedes osta sama asja poole odavamalt alt Rimist ja selle endaga taskus saali sisse viia? Ei oleks ka üldse häbi seda teha. Eriliselt võigas hind on sel magusal popkornil, mille eest nuiavad raisad neli eurot. Tolle hinda nähes meenus, mida ütles "Black Booksi" ühes osas Bernard Black, kui külastas üle mitme aastakümne kino ja avastas, et ostetud popkorn nii kallis, et tal pole enam raha järel: "What is it, magic popcorn? Does it produce some kind of dizzying high?". See selleks.

Bob Dylan kirjutas ükskord Saatana kohta nõnna: "He got a sweet gift of gab, he got a harmonious tongue / He knows every song of love that ever has been sung...". Kui mõni tänavu linastuv film väidet konkreetselt kinnitab, on selleks iga endast lugu pidava satanisti uus lemmikteos "The VVitch: A New-England Folktale", silmnähtavalt asjatundliku Robert Eggersi sensatsiooniline debüüt 17. sajandi Uus-Inglismaal keset kõledat metsa elavast kristlikust perekonnast, kes pesamuna mõistatusliku kadumise järel satub salapäraste ja ürgsete kurjade jõudude meelevalda. Pärast seanssi Vardasse sööma minnes (kus praad ei maksa palju rohkem kui Apollo Kinos pähklid...) tundsin justkui, et väga enesekindlalt lavastatud film, aga millegi peale vast kauaks mõtlema ei jää ning eriti hirmus ka polnud.

See, et "The Witch" püksi laskma ei pannud, mind ei morjendanud, sest hakkasin õudusfilme vaatama juba siis, kui veel mähkmeid kandsin, aga vaat selles osas ma eksisin, et filmi peale pikemalt mõtlema ei jää, sest vaatamisele järgnevatel päevadel on see mind päris korralikult kummitanud. Mitte niivõrd sellesse kätketud võigaste stseenide pärast, mis tõtt-öelda päris efektsed, vaid põhjusel, et see lugu peegeldab nii mõjuvalt, kui kergesti võivad inimesed — ka need, kes klammerduvad heitlikult usu külge nagu mainitud perekond antud filmis — anda järele kiusatusele ja ahvatlusele, milliste tegudeni võib viia hirm, ning kui kergesti võivad kaduma hakata usk, lootus ja headus kriitilises olukorras. Eggers on hoolt kandnud, et "The Witch" oleks võimalikult ajastutruu (ja see tõepoolest tekitab tunde, nagu oleksidki 17. sajandis) ning leidnud selgelt andeka operaatori Jarin Blaschke'i näol — ma ei valeta öeldes, et ei leidnud filmist ainsatki kehva kaadrit, ja ilmselt ei hakanud just tänu filmi kunstilise suurepärasusele häirima mind selle aeglane tempo.

Korduvalt tõi "The Witch" meelde lausa Ingmar Bergmani hirmsamad teosed, ühtlasi samastasin seda veidi Lars von Trieri tunduvalt ebameeldivama "Antichristiga", kus õudused toimuvad samamoodi metsas ning algavad väikelapse kaotusest. Paraku ei saa ma üle ega ümber tundest, et kuigi "The Witchis" on mitmeid tõeliselt košmaarseid momente, võiks ja saaks see olla oluliselt intensiivsem ja koledam. Mõistan, et Eggers ei tahtnudki teha filmi, mis täidetud vere-soolikatega, aga no need üksikud õõvastavad kohad (näiteks kui kaaren isukalt hullunud naise rinda nokib) on sedavõrd ägedad, et oleks tahtnud rohkem. Osatäitjate pisut teaterlik mäng pole lihtsalt sama nauditav kui jõledused, millega tegelased kokku puutuma peavad. Ei pea "The Witchi" just fenomenaalseks õudusfilmiks, kuid sedavõrd filigraanseid teoseid kohtab antud žanris haruharva, ja isegi kui see kummitama ei jää, vaatad kitsi mõnda aega teise pilguga.

4 kommentaari:

  1. Kusjuures mina ostangi alati endale poest joogi ja siis nihverdan selle saali :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegin sama asja täna! Pähklid ja vesi! Fuck the police ;)

      Kustuta
    2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
  2. Tahtsin just kirjutada, et kinopilet on ka ebaõiglaselt kallis (veel mõni nädal tagasi oli 7,88 eurot), siis nüüd on nad selle hinda ka langetanud. Nice!

    VastaKustuta