Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 14. märts 2016

"The Walk" (2015)

Keegi ei oska Robert Zemeckisest etemalt teha pingelisi stseene, mis lausa hinge kinni hoidma panevad. Marty püüdmas "Back to the Future'is" DeLoreaniga tagasi tulevikku pääseda, Chuck omatehtud parvega "Cast Away's" võitlemas elu eest raevukal merel, mõnuaineid tarvitanud piloot Whip üritamas "Flightis" taas kontrolli alla saada lennukit, mis maa suunas sööstab — kõik need meeleolukad stseenid pannud mind ärevalt küüsi närima.

Zemeckis paistis niisiis olevat perfektne mees tooma kinolinale jahmatav tõsieluline lugu prantslasest köielkõndija Philippe Petit' katsest jalutada 1974. aastal New Yorgis mööda köit ühe kaksiktorni katuselt teisele, ilma et oleks turvalisuse huvides millegi külge kinnitatudki. "This could be the most audacious work of art that has ever been done," leiab "The Walkis" Joseph Gordon-Levitti poolt mängitud Petit seda mõistusvastast ja seejuures vägagi illegaalset julgustükki planeerides.

Olemata näinud parima dokfilmi Oscari võitnud "Man on Wire'i", mis Petit'st ja tema kunagisest eluohtlikust projektist räägib, ei olnud mul erilist aimu, millise selliga tegemist, nii et nähes filmi alguses Levitti, silmades sinised läätsed ja peas inetu parukas, otse kaamerasse vahtimas ning ehmatavalt naeruväärse prantsuse aktsendiga joviaalselt jahvatamas, sain hetkelise trauma. Aga pikapeale hakkasin "The Walki" puhul isegi imetlema, et film nii siiralt tahab kujutada Petit'd niisugusena nagu ta oli, riskides sellega, et publik pugistab piinlikkusest naerda iga kord, kui Levitt midagi lausub või mõne veidra žesti teeb.

Esialgu mõjubki film sellise võõrastava komejandi või paroodiana, aga kui peategelase pentsikusega kord kohaneb, muutub film mingil määral nauditavaks, suuresti tänu lõbusale meeleolule ja parajalt hoogsale tempole. Uskusin, et kuni Petit' jõuab otsustava kõnnini, mis leiab aset viimases kolmandikus, piilun muudkui kella ja haigutan, ent vahepeal tundsin end huviga jälgivat, kuidas mees koos kamraadidega ennenägematut ettevõtmist kavandab, olgugi et lõpptulemus polnud mingi saladus. Takistusi on algusest peale üksjagu, teha ei saa ainsatki apsu.

Petit tundub oma totaalses kindlameelsuses lausa naiivne või rumalgi, kuid tõestab lõpuks uhkelt, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Ja kui sa vähegi kõrgust kardad (mina isiklikult mitte, aga jään huviga ootama Zemeckise 3D-filmi ämblikest või ärritunud veganitest), on naermine viimane asi, mida sina "The Walki" vaadates teed.
"The Walk" kulgeb nagu lennukas ja äärmiselt ekstsentriline heist-film, kus röövi asemel võimatuna näiv vägitegu mitmesaja meetri kõrgusel maapinnast. Olgu siiski märgitud, et "The Walk", mille kõrghetkeks lõppude lõpuks uhke aukartustäratav finaal, pole teab mis mitmeplaaniline, nüansirohke ega haarav — tegelased on rohkem kummaliste marionettide kui inimeste moodi ja nende tobe tembutamine võib tüdimustki tekitada.

Mis puutub võimsasse köielkõndi pilvede vahel, millega film kulmineerub, siis tõtt-öelda polnud see spektaakel mu jaoks niivõrd närvesööv, kuivõrd lummav, sest kaadris 70ndate New York oma täies hiilguses ning Petit saadab ometigi korda haruldaselt hullumeelse vembu, mida pole varem mõeldudki proovida.

Kui ta ühel hetkel alla vaatab, näevad autod sõiduteel välja väikesed nagu sipelgad ja teda jälgiv rahvamass, ühtaegu imestunud ja hirmunud, on lausa nähtamatu. Petit' jaoks on see transtsendentne kogemus, vabastav ning rahustav. Mis aga minule rahu ei andnud, olid Zemeckise filmi kohta kahtlaselt kehvad digitaalefektid — pidades silmas, et lõviosa "The Walk" tegevusest toimub kõrghoonetel, mida enam isegi ei eksisteeri ning sedavõrd ekstreemset köielkõndi pole võimalik päriselt järele teha, on väga paljud stseenid arusaadavalt üles võetud green screeni ees, ent paraku torkab see vastikult palju silma. Üksjagu on ebaloomulikuna mõjuvaid kaadreid.

Küllalt vaatemänguline ning vaimukas "The Walk" aga on ja isegi kui see ei paku unustamatut elamust, jätab film vähemalt sisse positiivse tunde, et nägid ainukordset tõestisündinud lugu erakordsest saavutusest, mis kinnitab, et ka kõige pöörasem unistus võib suure tahtmise korral täide minna.

P.S. Armastan "Flighti" kogu hingest, vaatan kogu aeg!

2 kommentaari:

  1. Mulle meeldis "Man on Wire" rohkem. "The Walki" puhul ei saanud ma sellest naeruväärsest aktsentidega mängimisest kuidagi üle. Aga nende New Yorgi vaadete osas olen küll sinuga nõus. Lisaks Petit' loo rääkimisele oli see ka kaunis järelhüüe kaksiktornidele.

    VastaKustuta
  2. Polnud nagu Zemeckise vääriline film. Nagu ikka nende tänapäeva asjadega, kasutatakse liialt palju digitaalseid võimalusi.

    Aga ega mulle dokfilm ka korda ei läinud.

    VastaKustuta