Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 10. märts 2016

"Triple 9" (2016)

"Triple 9" mõjub jahmatavalt kohmaka katsena teha võimalikult kompromissitu ja karm krimidraama David Ayeri teoste või Michael Manni märgilise "Heati" vaimus. Moraalitutest suurlinna pättidest-võmmidest rääkivasse filmi on režissöör John Hillcoat toppinud valimatult kõikvõimalikud elemendid, mis niisugusse põnevikku kuuluda võiks: tätoveeritud maikades cholod, valget pulbrit pilgeni täis kotid, grafitit täis soditud räämas majad, räpased politseinikud, strateegilised pangaröövid, isegi mängurelvadega vehkivad lapsed ja vene maffia. Mõistagi ei puudu sellest rutakast tohuvabohust värvikad roppused, agressiivsed tulevahetused linnatänavatel ning mõttetult jõhker verevalamine, mis paneb mulluse "Sicario" tunduma Disney toodanguna. Less is more!

Hooletu liialdamise-punnitamise tulemusena on "Triple 9" häirivalt kirju ja laialivalguv, sel puudub fookus. Nii dialoog kui stoori on sedavõrd b-filmilikud, et kui selles ei mängiks tosin tähtsat staari, poleks "Triple 9" ilmselt kinoekraanidele jõudnudki, vaid pikema jututa Blu-rayle läinud. Film tutvustab järjekindlalt igasugu tegelasi, aga me ei saa ühegi badass motherfuckeri seltsis piisavalt aega veeta, et nendega mingisugune side tekiks, ja paljud neist tunduvad lihtsalt ülearused (eriti kui jõuad äratundmisele, et mitme saatuseks on lihtsalt kuul pähe saada). Film ei mõista selles kaasa lüüa suvatsenud tähtede talenti korralikult ära kasutada — nii Woody Harrelson kui Kate Winslet on näiteks vaid mõnes üksikus stseenis ega saa ka parima tahtmise juures särada. Tiheda, kuid silmnähtavalt sihitu stooriga "Triple 9" ei taha kuidagi koos püsida, ajab oma utreeritud tõsiduses pidevalt naerma (turtsatasin kõige ägedamalt siis, kui ühe punase värviga kaetud tegelase kohta öeldi, et ta nägevat välja nagu "saatana munn") ega suuda konkureerida ühegi samalaadse põnevikuga, mis seda vaadates meenuda võib. John Hillcoat on vändanud suurepäraseid filme nagu õudustäratavalt sünge "The Road", aga antud teosega pingutas ta lihtsalt üle ja tulemus on parimal juhul kesine. Otse laibakotti!

Olles värskelt avatud Mustamäe Keskuses asuvat Apollo Kino nüüdseks külastanud kaks korda, pean nõustuma, et lähim kino on tõesti parim kino. Lõpp hea tunne pärast kinoskäiku kümne minutiga koju jalutada, sest trollisõidud kesklinna ja tagasi on ammu ära tüüdanud (Ralfi nurga peakorter asub nimelt Männipargi juures). Muidu kino nagu kino ikka. Nädalavahetuste kohta ma öelda ei oska, aga tööpäevadel paistab seal praegu vähe inimesi käivat, mis on ainult hea, kuna ei ole rahutut sagimist. Pakun, et nädala sees hakkavadki seda külastama üksildased tüübid, kel palju vaba aega ja Mustamäe Keskus kodust kiviviske kaugusel. Saalid on pigem väikesed, aga kuna ekraanid võrdlemisi suured, ei teki seda pettumuslikku tunnet, nagu vaataks kodus telekat. Õnnetut "Triple 9" vaatasin täna neljandas saalis ja pileti ostmisel istekohta valides olin täitsa ehmunud, et mis tikutoosis seda küll näidatakse, aga kolmandast reast vaadates oli täitsa õige kinos olemise tunne. Vali heli, lai ekraan ja mugavad nahast istmed, mille peal pole veel palju peeru lastud. Ainult kohvimasin oli neil vist täna rikkis, sest chai latte, mis sealt tuli, maitses nagu leige lörts. Mustikakisselli saab ka, muuseas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar