Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 2. märts 2016

"Zoolander 2" (2016)

Omamoodi klassikuks kujunenud komöödia "Zoolander", mille väljatulekust möödas tervelt 15 aastat, sai nüüd veidi üllataval kombel järje, kus kohtume taas pooletoobise ilueedi Derek Zoolanderi ning mitmete teiste esimesest osast tuttavate tegelastega. Ja oh sa poiss, milline groteskne tohuvabohu on "Zoolander 2"  — jant, mida pingsalt jälgides tundsin korraga vaimustust ja õudu, sest midagi nii ekstreemselt ajuvaba ma oodata ei osanud. 2001. aastal ilmunud "Zoolander", mida alles hiljuti esmakordselt vaatasin, osutus ka lõbustavalt totraks komöödiaks, aga järjes keeratakse vint ikka väga üle ja lõppude lõpuks ei tule see filmile kuidagi kasuks, sest peaosatäitja Ben Stilleri ja teiste tähtede meeletu lollitamine muutub pikapeale kurnavaks.

Kui Zoolander ja Hansel, perfektsed ja pealiskaudsed nagu ikka, satuvad Roomas uhkele moešõule ning neid hakkab laval kiljatuste saatel piitsutama trossidega lae kohale tõmmatud androgüünne kulmudeta modell (Benedict Cumberbatch), kellel on küllaltki koletu välimus, hakkasin filmi kartmagi, sest mõistsin, et kõike võib juhtuda. Mind valdas paanika, sest ei osanud enam ette kujutada, mida veidrat mulle järgmisena ette söödetakse. Hämmeldust tekitab muu hulgas see, kui paljudel suvalistel staaridel on filmis pisiroll. Justin Bieber, Kiefer Sutherland, Susan Boyle, Katy Perry, isegi Neil deGrasse Tyson... neid kõiki üles loetleda on konkreetselt võimatu.

Kuna enamik Hollywoodi komöödiaid on niivõrd ebaoriginaalsed ja panustavad reeglina roppudele-rõvedatele naljadele, tundsin end esialgu nautivat, kui pööraselt energiline, eneseteadlik ja popkultuuri-keskne "Zoolander 2" on, ent filmi lõppedes olin jõudnud äratundmisele, et see pole ikkagi enamat kui pooleteise tunni jagu maanilist debiilset tembutamist, mis tekitab tihti piinlikkust ja millesse süveneda on keeruline. Tõsi, igasuguste ekstravagantsete aksessuaaride peale on raisatud ropult raha ja laiskuses või ükskõiksuses ei saa Stilleri lavastatud järge tuntud menukile süüdistada, kuid sellegipoolest usun, et keegi vapustavalt arulagedat "Zoolander 2" mäletama ei jää. Meenutades, kui nirud olid ka näiteks "Anchorman 2" ja "Dumb & Dumber To", võib järeldada, et ebavajalikud suure hilinemisega saabunud järjed poppidele Hollywoodi komöödiatele ei saagi asjalikud olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar