Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 26. aprill 2016

"Demolition" (2015)

Usaldusväärne filmitegija Jean-Marc Vallée, kelle käe all valmis teadupärast ka Matthew McConaugheyle esimese ja loodetavasti mitte viimase Oscari toonud "Dallas Buyers Club", kinnitab oma uue taiesega "Demolition", et armastab teha tundlikke karakterdraamasid emotsionaalsetes raskustes inimestest, kes tahavad elada elu omadel tingimustel.

Milline rõõm kohata nii elulist ja positiivset draamat (või tragikomöödiat?), mis räägib lähedase kaotusest natuke teise nurga alt ning pakub seejuures kõvasti mõtteainet — mina jäin antud loo ja selle lõpmata sümpaatse peategelase peale kauaks mõtlema, mis üpris haruldane, sest tüüpiliselt kirjutan pärast kinoskäiku siia blogisse natuke meeleheitlikku sõimu, kobin kotile ja olen järgmiseks päevaks nähtud filmi unustada jõudnud. "Demolition" on sootuks teistsugune kui paista võib. Mina igatahes kartsin, et saan osa sentimentaalsetest tundepuhangutest pakatavast melodraamast, kus Jake Gyllenhaal hädiselt salvrätikutesse löristab, aga see osutus hoopis heas mõttes ekstsentriliseks, suisa jantlikuks looks vabanemisest, puhastumisest ning eneseleidmisest, mis väärtustab ausust. Imetlusväärselt võimeka Gyllenhaali poolt mängitud investeerimispankuri Davise käitumine ja iseloom muutuvad pärast raskes autoõnnetuses abikaasast spontaanselt ilma jäämist sedavõrd kummaliseks, et kui ta kohtub juhuse tahtel samavõrd kummalise üksikema Kareniga, võib tekkida tunne, et nad hakkavad peagi Ameerikas ringi rändama ja öös prostituute tükeldama...

Aga mind tõsiselt kütkestasid nii mehe otsekohesus kui energilisus, mis tasapisi süvenevad ja teda keerulisel leinaperioodil sütitavad. Tuleb välja, et Tyler Durdenil võis õigus olla, kui tegi järgmise tähelepaneku: "It's only after we've lost everything that we're free to do anything." Film on lavastatud Valléele omases rahulikus vaatlevas stiilis (nagu ka "Wildis" ja "Dallas Buyers Clubis", näeme põgusaid unenäolisi fragmente stoilise peategelase minevikust) ning peaosatäitjad vaieldamatult andekad. Gyllenhaal üllatamast ei väsi. Vastupandamatult omapärane ja inimlik film, kus traagiline sündmus toob ühes täitsa tavalises isikus esile võimsa transformatsiooni.

1 kommentaar:

  1. Nägin selle filmi postrit ja Gyllenhaali nägu seal ning teadsin, et tahan seda vaadata. Mis iganes see film ka poleks. Lugesin siis tutvustuse läbi ja arvasin ka, et ehk on selline nutufilm, aga samas ei tahtnud uskuda, sest tema ju ei võtaks sellist osa (ma arvan). No ja film pakkus üllatusi, mitte Jake'i näitlemisoskuse osas, see oli tase nagu ikka, hämmastav mees, vaid loo ja puändi osas. Südamlik, keeruline ja põnev. Ma ütleks, et üle pika aja üks parimaid filme!

    VastaKustuta