Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 11. aprill 2016

"Hush" (2016)

Paar aastakest tagasi igati asjaliku "Oculusega" üllatanud Mike Flanagani uus film "Hush" on lühike kompaktne thriller, kus teismeeas läbi põetud haiguse süül kurttummaks jäänud kirjaniku Maddie Youngi metsa vahel asuvat kodu külastab õhtupimeduse saabudes ohtlik kurjade kavatsustega maniakk. Vibupüssiga relvastatud mees paistab mõtlevat nagu jahimees ning plaanib solitaarse uue ohvriga mõnda aega mängida, enne kui talle otsa peale teeb. Nii sisulises kui teostuslikus plaanis tegemist küllaltki standardse sissetungifilmiga, ent üks eripära sel on: peategelasel on puue, mis temast eriti lihtsa sihtmärgi teeb. Sissetungijal on luksus teha nii palju lärmi kui tahab, ilma et Maddie teda kuuleks, ja naisel endal pole peidukohti otsides võimalik hinnata, kui palju lärmi ise teeb. Ühtlasi on Maddiel põhimõtteliselt võimatu telefoniga abi kutsuda, mistõttu tuleb tal pääsemiseks leida viise ootamatult saabunud maniaki üle kavaldamiseks.

Maddie kurttummus, millest salapärane võõras ruttu teada saab, viib mitmete omapäraste olukordadeni. Üsna filmi alguses, kui Maddie ei tea veel midagi maskeeritud mehest, kes teda eesootava öö jooksul terroriseerida kavatseb, saabub tema maja juurde läheduses elav sõbranna, keda mees on julmalt pussitanud, ja hakkab klohmima klaasuksele, mis juhatab köögist õue. Maddie, kes hajameelselt köögis askeldab, ei pane tema lõikavaid karjeid ja prõmmimist tähelegi, sest ta lihtsalt ei kuule. Ja kindlasti oled lugematutes põnevikes või õudukates kohanud stseeni, kus tegelane peidab end kellegi ohtliku eest ja püüab mitte häält teha, kartuses oma asukohta reeta. Ka "Hush'is" tekib analoogiline situatsioon ja antud juhul mõjub see eriti põnevalt, sest Maddiel pole võimalik teada, kas ja kui palju ta lärmi teeb.
Nagu sedalaadi filmide puhul olema kipub, ei oska peategelane alati kõige arukamalt käituda, jättes näiteks ühel hetkel kasutamata soodsa võimaluse tapahimulisele pätile ots peale teha, mistõttu võib "Hush" vahepeal tigedalt sajatama panna. See jälle näitab, et elad peategelasele kaasa aina ärevamaks muutuvat kassi-hiire mängu jälgides. Film teeb muuhulgas lõpupoole vaatajale vaat et sama inetu tillika kui "Jaws: The Revenge" oma kahe järjestikuse halvaks unenäoks osutuva hairünnakuga (filmi vaadates saad aru, mida mõtlen). Frustreerivaid momente filmis leidub, kuid enesekindlalt on see tehtud ning nauditavalt lihtne ja konkreetne pealekauba.

Kestab vaid parajad 80 minutit, tegevus toimub tervenisti Maddie kodus või selle pilkases lähiümbruses ning kõrvaltegelasi polegi peale paari Maddie tuttava, kes eksisteerivad filmis vaid selleks, et nende piinarikkaid surmi nähes mõistaksime, kuivõrd ohtlik on nägusa üksinda elava kirjaniku sihikule võtnud tüüp. Mul on muideks hea meel, et sissetungija võtab esimesel võimalusel ära tontliku lubivalge maski, mis tal saabudes ees on ja seda kahel põhjusel: esiteks meenutas see mask naeruväärsel kombel vähemalt mulle Joseph Gordon-Levitti sihverplaati ja teiseks annab ta näo näitamisega mõista, et ei kavatsegi lasta Maddiel pääseda. Kuidagi ei saa kiitmata jätta Maddiet kehastavat Kate Siegelit, kel õnnestus mind hetkega veenda peategelase kurttummuses — naine kasutab viipekeelt nii nõtkelt, et tõenäoliselt on ta seda juba ammu osanud.

Olles nautinud Mike Flanagani "Oculust" ja niinimetatud sissetungifilmide fänn, ei saanud ma "Hushi" vaatamata jätta ning õigesti tegin, sest tegemist täitsa peene tumedatoonilise põnevikuga (päris õudusfilmiks nimetada on seda vast liig), mis oma pinevuses kenasti kaasa tõmbab.

3 kommentaari: