Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 16. aprill 2016

"I Am Wrath" (2016)

Pole ammu kohanud midagi nii naeruväärset kui "I Am Wrath", klišeedest kubisevat kättemaksufilmi, mille pealkiri võiks samahästi olla "Travolta on pahane". Mul võib sisu lahti seletamisega raskusi tekkida, kuna sellesse süvenemast takistasid peaosatäitja kummaliselt ebaloomulikud "juuksed", mida hoiab tema peakupu küljes kindlasti ülitugev liim. Oma hiilgeaegadel oli Travolta täitsa nägus tüüp, aga nüüd tekib talle pilku heites tunne, nagu mingi maaväline koll oleks püüdnud inimeseks maskeeruda, et märkamatult rahva sekka sulanduda. Äkki see pilapoest rotti lastud parukas katabki tõmblukku? Aga olgu, ma parem ei mõnita mehe välimust rohkem — kindlasti näen ise kordades hullem välja, kui olen ükskord kuuekümnendates eluaastates nagu Travolta praeguseks. Loodetavasti ikka kestan siin ilmas nii kaua, sest teosed nagu "I Am Wrath" võtavad eluisu täitsa ära.

Ma muidugi teadsin ette, et tegemist peab olema kasina b-kategooria põnevikuga — piisas postri ja John Travolta nime nägemisest —, aga sellised vähest ajugümnastikat nõudvad julgad sobivadki hirmus hästi vaatamiseks pärast väsitavat tööpäeva. "I Am Wrath" kuulub lugematute vaimuvaeste "Death Wishi" koopiate hulka, rääkides loo mehest, kes loodab omavoliliselt arved klaarida abikaasa surnuks tampinud pättidega, sest politseist pole mingit tolku. Kättemaksuhimulist Punisheri tüüpi peategelast mängiv Travolta, kes tõestab siin hetkega, et teda ei tohiks enam kaamera ette lubada, on ühtaegu parim ja halvim osa filmi juures. Halvim seetõttu, et isegi suvaline tänavalt leitud prükkar mängiks seda rolli oskuslikumalt, parim jälle seetõttu, et peale Travolta kentsakate grimasside polegi "I Am Wrathis" midagi meeliköitvat. Pean tunnistama, et mulle pakub perversset naudingut näha vanasti hinnatud väetiks jäänud näitlejaid nagu Travolta, Al Pacino, Robert De Niro jt ennast igasugustes piinlikes kaasaegsetes filmides lolliks tegemas.

Lugu, mis muu hulgas hõlmab korruptsiooni ja uimasteid, on nii šablooniline ning rudimentaarne kui olla saab, ja film võtab seda ilmselgelt ülemäära tõsiselt. Huvitaval kombel on antud mädapaise režissööriks Chuck Russell, kes 80ndatel väntas sellised kultuslikud õudukad nagu "The Blob" ja "A Nightmare on Elm Street 3: Dream Warriors". "I Am Wrath" on mehe esimene töö filmilavastajana üle umbes 15 aasta ja ilmselt pole vaja öelda, et see paistab välja. Travoltal tundub lihtsalt suva olevat — terve filmi vältel vahib ta tühjusesse sellise ilmega, nagu oleks äsja piimapakist suure sõõmu võtnud ning aru saanud, et selle sisu on hapuks läinud (sõõme võtab ta siin tegelikult palju, aga siiski viskipudelist). Sedasorti vähenõudlikud b-filmid võivad mulle hästi maitsta, kui nende juures midagigi isikupärast või loomingulist on, aga läbini ilmetul "I Am Wrathil" pole varrukas ainsatki üllatust. Travolta saaks ennast lunastada vaid ühel viisil: tehes suure-eelarvelise kahetunnise versiooni tema ja Olivia Newton-Johni paari aasta tagusel jõulualbumil olnud "I Think You Might Like It" unustamatust muusikavideost.

"I Am Wrath"? Rohkem nagu "I Am Drunk"...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar