Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 15. aprill 2016

"Last Shift" (2014)

Nauditavalt atmosfäärilise õudusfilmi "Last Shift" tegevuskohaks on kinnine inimtühi politseijaoskond, kus värskelt tööle asunud korrakaitsja Jessica satub öövahetuse ajal üksinda vastamisi kurjade üleloomulike ohtudega, mille eest end kumminuiaga ei kaitse. Antud jaoskond mõjub niisamagi päris kõhedalt, sest kohalik politsei ei kavatse hoonet edaspidi kasutada. Kõik töötajad on oma kraamiga uutesse ruumidesse kolida jõudnud ning just kollanokk Jessica on viimane, kes peab vanas majas vahetuses olema. Esialgu tundub naisele, et saab kuni hommikuni muretult juturaamatut lugeda ja kohvi kaanida, kuid paraku ei kulge tema esimene tööpäev sugugi nii roosiliselt. Õige pea kakerdab esiukse kaudu sisse paljasjalgne Charles Mansoni moodi kodutu, kes justkui tervituseks põranda täis soristab ning Jessicat, ainsat jaoskonnas viibijat, naljalt rahule jätta ei kavatse (hiljem ühe õudukaid fännava sõbraga filmi üle diskuteerides jõudsime muide üksmeelele, et õudusfilmides võiks sagedamini näha tahtmatut urineerimist). Ühtlasi hakkab politseinik saama kõnesid paaniliselt Monica-nimeliselt naiselt, kuulma tontlikke hääli, nägema ringi uidates groteskseid olevusi, keda kirjeldada on keeruline, jpm. Teatud hetkest hakkas "Last Shift" oma otsatus veidruses naeruväärseks muutuma, aga siiski üks efektsemaid ja omalaadsemaid madalaeelarvelisi õudusfilme, mida lähiajal kohanud.

Pole raske ette kujutada, mida peategelane tunda võib: ta on alles politseikooli lõpetanud ja peab esimese tööpäeva veetma öösel haudvaikses jaoskonnas, kust kõik ametivennad on jäädavalt ära kolinud. Seersant Cohen ütleb südaöö paiku lahkudes ja Jessica omapäi jättes selle kohta tabavalt mausoleum. Mis kõige hullem: seal võib nägema hakata juhuslikke košmaarseid viirastusi. "Last Shift" on nagu odav "The Shining" või "1408" politseijaoskonnas. Autor Anthony DiBlasi tuletab lisaks "Hellraiserist", "A Nightmare on Elm Streetist", "Poltergeistist" ja kurat teab millistest märgilistest õudukatest veel. Ka on selged sarnasused kultusteosega "Assault on Precinct 13". Antud filmis lihtsalt vähem inimtegelasi ja kõmmutamist ning trobikond olevusi, kelle lemmiklauluks peab olema N.W.A "Fuck tha Police".
Jessica on ses mõttes lahedalt kirjutatud tegelane, et ta pole rumal või argpükslik ning tahab end tõestada, olles politseiniku tütar, ent mida sürrimaks öö läheb, seda intensiivsemaks muutub ta hirm. Mis igati mõistetav. Irooniline on, et tal pole vajadusel võimalik politseid kutsuda, sest töötab ise politseis. Ta saab, tõsi küll, kogenumate kolleegidega kontakteeruda, ent nood ei viitsi temaga jageleda. Olgu siinkohal öeldud, et mina jäin kord omaette ööseks tööd tegema majja, kus polnud enne ihuüksinda viibinudki. Olles mitme käest kuulnud, et tegemist värvika ajalooga majaga, kus tõesti kummitab, pidin ma äärepealt püksi sittuma, kui arvasin end järsku alumiselt korruselt imelikke hääli kuulvat. Ma ei oska arvatagi, mida tunneksin Jessica olukorras, kui longiksin tühjas jaoskonnas ringi ja kohtaksin mõnd verise loperguse lõustaga jeekimit. Kui sul peaks olema tahtmine võmmiks saada, siis antud film võib-olla paneb su ümber mõtlema.

"Last Shift" on pisut totter põhjusel, et Anthony DiBlasi kogunud siia hooletult kõikvõimalikke elemente, mis võiks vaatajat hirmutada. Seetõttu mõjub film kuidagi seosetu ja korralagedana — vahepeal mõtlesin pikalt, et haarav on küll, aga what the hell is going on? Mind poleks üllatanud, kui järsku rünnanuks peategelast vihaste verejanuliste sõõrikute armee. Kontoritool teda näiteks ründab! Liiga julgelt vigurdati nende õõvastavate ilmutistega. Mõnede ideede pentsikusele vaatamata on "Last Shift" soliidne psühholoogiline õudusfilm, kus värvikaid hetki kõvasti.

P.S. Jeekim on üks parimaid sõnu üldse. Jeekim! Jeekim!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar