Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 15. aprill 2016

"London Has Fallen" (2016)

Heh, kui ma ükskord pärast "The Ugly Truthi" nägemist mõtlesin, et sooviks Gerard Butlerit sagedamini komöödiates näha, ei pidanud ma silmas teoseid nagu "Gods of Egypt" või "London Has Fallen", mis pole kumbki komöödiana mõeldud, ent ajavad kõvemini naerma kui trikke tegev kutsikas väikese tite. Olen tõtt-öelda üllatunud, et "Olympus Has Fallenile" üldse järg teha otsustati — tegemist läbini arulageda ja ehmatavalt julma märuliga, mis kibekähku meelest läks. Mõni kuu hiljem välja tulnud "White House Downi", mis rääkis samuti terroristide sissetungist Valgesse Majja, saatis palju suurem menu, aga nähtavasti osutus ka "Olympus Has Fallen" piisavalt edukaks, et presidendi napisõnalist ihukaitsjat Mike Banningit oleks mõtet veel ühele vägivallast nõretavale seiklusele saata. Seekord viivad töökohustused mehe Londonisse, sest Ühendriikide presidenti oodatakse seal Suurbritannia peaministri matustele, nagu ka paljude teiste suurriikide liidreid. Paraku vallandub linnas kohutav kaos, sest kuritahtlik terroristide rühmitus korraldab radikaalse rünnaku, mille käigus armastatud vaatamisväärsused kahjustada saavad, mitmete maade liidrid süstemaatiliselt tapetakse ja loomulikult USA presidentki sihikule võetakse. Mis edasi saab, tead juba isegi: Banning peab andma endast kõik, et president pääseks tagasi kodumaale terve nahaga. Kui "Olympus Has Fallenis" toimus möll valdavalt Valge Maja siseruumides ja lähiümbruses, siis seekord moodustavad suure lahinguvälja Londoni tänavad, kus tõusnud paanika. Ühes naeruväärses odavat arvutimängu meenutavas stseenis tulistavad Lähis-Ida päritolu paharetid, kes katastroofi eest vastutavad, raketiheitjatega järjest alla USA sõjaväekoptereid, nii et purustamist jagub siin ohtralt, justkui oleks lavastaja Babak Najafi suurimaks iidoliks Michael Bay. Puudu on ainult Optimus Prime jt autobotid! Kui miski reaalselt langeda ei saa, mõtlesin ohates, on selleks filmi tegijate IQ.
Siinkohal saangi aegsasti välja tuua ühe spetsiifilise põhjuse, miks "Olympus Has Fallen" käesolevast järjest oluliselt meelelahutuslikum on: kui seekord silkab Banning koos presidendiga suvaliselt võõras linnas ringi, siis "Olympus Has Fallenis" peab ta solitaarselt Valge Maja pimedates ruumides hiilima ning hiirvaikselt Põhja-Koreast tulnud terroriste ühekaupa kõrvaldama. "Olympus Has Fallenis" leidub samamoodi lärmakaid ülepakutud action-stseene, kuid Banning tegutseb seal väga taktikaliselt, kõrvaldades terroriste tasakesti, kiiresti ja külmavereliselt. Londonis käitub Banning pigem nagu neurootiline sõdur, kes tahab igal võimalusel päästikule litsuda. Kumb variant kõlab põnevamalt? Võib öelda, et kui "Olympus Has Fallen" on üpriski sarnane "Die Hardile", siis "London Has Fallen" on rohkem "Live Free or Die Hardi" või "A Good Day to Die Hardi" moodi. Antud järjele ei tule ühtlasi kasuks, et Babak Najafi on režissöörina oluliselt rohelisem kui esimese osa vändanud Antoine Fuqua. Mõneti meeldejääv on ühe võttega filmitud meeletu lahing pimedal tänaval, kuid sedagi takistab nautimast vastikult vappuv kaamera. "London Has Fallenit" ei saa mitte kuidagi korralikuks kutsuda: stoori on mõistagi üpris maitselage, mingisugust intelligentsust siit välja ei paista, action ekstreemne ja kaootiline, eriefektid alla igasugust arvestust, muusika pealetükkiv ning tegelased robotlikud. Ja miks siin nii palju ropendatakse? Kas näitlejatele anti korraldus öelda fuck nii tihti kui võimalik? See inetu ebainimlik film on selgelt mõeldud ameeriklasele, kes joob igapäevaselt õlut, armastab tugitoolis vedeleda ega loe suurt midagi peale telekava. Kuna Gerard Butler mulle iseenesest meeldib (kindlasti rohkem kui filmid, kus ta osaleb), tõusis mu pulss õrnalt, kui ta terroriste armutult külmaks tegi, aga valetaksin öeldes, et "London Has Falleni" vaatamisest midagi võidab...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar