Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 9. aprill 2016

"Mr. Right" (2015)

"Mr. Right", mille vaatamiseks annab mõjuva põhjuse meeldiv näitlejaskond, on üllatavalt kaval ja küüniline, aga ka nunnu põnevuskomöödia, kus muretu professionaalne palgamõrvar ja noor Martha-nimeline neiu juhuslikult kohtuvad ning teineteisesse armuvad. Viimasel pole pikalt aimugi uue peika jubedast ametist, olgugi et mees seda otseselt varjatagi ei püüa, rääkides vahepeal ausalt välja, kui äsja kellegi tappis või teda ennast parajasti tappa püütakse (sest palgamõrvaritel on palju vaenlasi!). Temast sisse võetud tüdrukule tunduvad need väited muidugi ainult süütute võllanaljadena.

Salaliku romantikust kõrilõikaja rolli valitud Sam Rockwellile on alati meeldinud filmides improvisatsioonilisi tantsuliigutusi teha ning antud komöödia lubab talle selleks palju soodsaid võimalusi, sest nn Mr. Right kipub nii palju veiderdama, et Martha sõbranna ütleb tema kohta sexy Rain Man. Kuna filmid palgamõrvaritest on alati armastanud neid kujutada oma tööd põlastavate apaatsete tüüpidena, mõjus lõbusameelne "Mr. Right" täitsa värskendavalt. Nimitegelases pole kibestumuse jälgegi — mees käitub joviaalselt isegi siis, kui elu eest võitlema peab, demonstreerides muuhulgas ühel hetkel, et oskab üheaegselt kakelda, tantsida ning targutada. Et tapmine tema jaoks mingi probleem pole, saab kohe selgeks — ehmataval kombel mõrvab ta esimese kümne minuti jooksul meelega külmavereliselt mitte ainult hulga mehi, vaid kaks naistki. Mr. Righti ehk Francis Munchi hullumeelse iseloomu tõttu tekib korraks küsimus, kas tegemist armastust otsiva veidrikuga, kes võtab tapmist tööna, või hoopis manipulatiivse maniakiga, kes seda täiel rinnal naudib ja Marthaga lihtsalt mänge mängib.
Šarmantne see kuju on, nagu enam-vähem kõik Rockwelli poolt mängitud tegelased, ja mida rohkem mehe tööstiili kohta teada saab, seda sümpaatsemaks ta muutub. Ajapikku hakkab puhta napakana tunduma ka Martha, kes isegi pärast teada saamist, et poiss-sõber ohtralt inimesi mõrvanud kriminaal on, paaniliselt tema külge klammerdub. Mr. Right avastab enda üllatuseks, et leidnud tüdruku, keda saab n-ö tööle kaasa võtta. Vahepeal kisub "Mr. Right" liigagi totraks, aga üldiselt armas kiiksuga lugu, mis pakub vaheldust tüüpilistele Hollywoodi romantilistele komöödiatele, sest kahe peategelase suhe on nii kentsakas. Märgatavalt sarnase süžeega jant on "Killersi" näol juba tehtud, aga nii huumori kui meeleolu poolest on "Mr. Right" lähedasem kultuslikule "Grosse Pointe Blankile".

Andekaid repliike filmis jagub ("Some people waste time with the fighting, I skip straight to the winning...") ja Rockwell oleks justkui loodud selle keskmes olevat klounilikku killerit mängima, energiline nagu ta on. Kauaks meelde "Mr. Right" ei jää, kuid meelt lahutab hästi ning ütlemata tore tunne on kohtuda palgamõrvariga, kes ei mossita võitlusse astudes, vaid nosib kummikarusid. Stsenarist Max Landise sulest pärinevaid filme vaatan meeleldi — ta on tõestanud, et oskab kirjutada meeldivalt ekstsentrilisi tegelasi ning värvikat dialoogi ("American Ultra", mis samuti räägib isevärki treenitud tapjast ja tema segaduses prutast, kirjutas kah tema).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar