Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 8. aprill 2016

"Pandemic" (2016)

Praegu paistab paljudes suurt uudishimu tekitavat "Hardcore Henry" — peadpööritav ülimoodne märul, mille teeb väljapaistvaks tõsiasi, et näeme kogu tegevust sõna otseses mõttes läbi nimitegelase silmade. Vormi poolest võib GoPro kaameraga üles võetud "Hardcore Henry" lausa pretsedentitu tunduda, kuid analoogilist lahendust kasutab näiteks ulmepõnevik "Pandemic", mis samuti teadlikult FPS-mänge imiteerib. "Pandemic" kujutab lähitulevikku, kus valla pääsenud nakatunuid pikapeale vägivaldseteks elajateks muutev viirus. Arst Lauren Chase, kes kavatseb laastatud Los Angeleses suunduda väikese tiimiga eluohtlikule päästemissioonile, saab filmi alguses spetsiaalse kaameraga varustatud kaitsekiivri, mille kaudu kõike Laureni ja tema kaaslaste ümber sündivat teekonna jooksul reaalajas näeme. Niisiis võib ka öelda, et "Pandemic" astub sammu edasi samasisulistest found footage õudusfilmidest, püüdes pakkuda veelgi vahetumat elamust kui vappuva käsikaameraga lindile saadud õudused. FPS-mängud meenusid mulle esimesest hetkest, sest film algab täpselt samamoodi nagu enamik neist: leiad end tundmatust paigast, otse sinu suunas jõllitav võõras viib olukorraga kurssi, ulatab varustuse ja saadab su teele. Filmist puudu vaid head-up display, mis näitaks, milline tegelaste tervislik seisund või kui palju on järel laskemoona. "Pandemic" pole plahvatuslik ja eneseteadlik märulifilm nagu paistab olevat "Hardcore Henry", aga sellest ei puudu lärmakad stseenid, kus tegelased annavad tina nende (ehk kaamera) suunas sööstvatele nakatunutele. Nood on täpselt sellised, nagu arvata võib — Red Bulli kaaninud zombid, kes tahavad ohvreid lõhki rebida. Kuna näeme täpselt sedasama, mida Lauren ja tema kaaslased, kes kasutavad enesekaitseks relvi, tekib väga kergesti illusioon, et peaksid tegelasi ise puldiga kontrollima.
Selline lähenemine tegijate poolt on teretulnud, sest sisuliselt "Pandemicu" juures suurt midagi enneolematut pole. Kuigi sõna "zombi" kasutamist meelega välditakse, on lõppude lõpuks tegemist standardse b-kategooria zombifilmiga, mis võtab näiteks eeskuju närvesöövast "[Rec]'ist". Teostuseltki pole see täiesti esmakordne, sest "[Rec]'i" teine osa juba näitas võitlust kurjast vaevatutega filmi keskmes olnud eriväelaste külge kinnitatud kaamerate kaudu ja sisaldas samuti ohtrat paugutamist. Ükskõikseks "Pandemic" mind aga ei jätnud. Filmi elab kibekähku sisse ning see kulgeb realistlikumalt kui enamik teisi sellelaadseid. Nagu mainitud, mõjub see ka huvitava edasiarendusena mind alati intrigeerinud found footage žanrist. Olles pisteliselt erinevaid FPS-mänge terve elu mänginud, lõbustasid mind ühtlasi kõikvõimalikud katsed neid ahvida. Isegi rütmikas elektrooniline muusika, mis filmis kõlab, tundub rohkem videomängu sobivat, nagu ka kaamera läätsel maanduvad digitaalsed verelärakad. Eksperimentaalseid filme, kus toimuvat täielikult läbi peategelase silmade näeme, on loodud ennegi ("Maniac", "Enter the Void"), kuid "Pandemic" ja "Hardcore Henry" tunduvad olevat esimesed, mis nii otseselt first person shootereid matkivad ning nende läbimisele sarnast elamust püüavad pakkuda. "Hardcore Henry", mis tundub täiesti ajuvaba ja meeletu, on olemuselt kindlasti unikaalsem teos, kuid enne tolle nägemist sobis "Pandemic" soojenduseks hästi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar