Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 6. aprill 2016

"Still Waiting..." (2009) / "Fargo" (1996) / "This Is Not an Exit" (1999)

"Still Waiting..." (2009)

Mul on isegi spetsiaalne nimekiri järgedest, mida ma kunagi põhimõtteliselt vaadata ei plaani, kust võib leida näiteks "Joy Ride'i" teise ja kolmanda osa, "Son of the Maski" ning "S. Darko". Tänaseni oli seal ka selline teos nagu "Still Waiting...", otse videole toodetud järg 2005. aasta filmile "Waiting...". Viimane on ütlemata muhe, terane ja eluline indie-komöödia "Clerksi" vaimus, mida mulle meeldib regulaarselt vaadata (nii korra aastas umbes). Mõned aastad hiljem valminud "Still Waiting..." tundus alati parajalt mõttetuna, aga ma polnud unustanud, et Trash sellega rahule jäi, mistõttu vandusin alla ja järjele siiski optimistlikult võimaluse anda otsustasin. Ryan Reynoldsist otseselt puudust tundma ei hakanud, aga mind häiris, et film jälgib toimetusi mitte ühes, vaid kahes kõrvuti asuvas konkureerivas restoranis — üks neist esimesest jaost tuttav Shenanigan's ja teine oluliselt populaarsem Ta Ta's — ning on üle mõistuse misogüünne. Mind reeglina ei häiri komöödiates vulgaarsed seksistlikud naljad, kui nendega liiale ei minda, aga nii julma naiste objektiveerimist pole ma ammu näinud — isegi antikristuse lemmikfilm "Dirty Grandpa" polnud selle koha pealt nii ekstreemne. Kui film just parasjagu tissidele ei keskendu, suudab see paar muhedat kildu teha, aga nagu oodata võis, on see oluliselt tähelepanelikuma "Waiting...'i" hale vari.

"Fargo" (1996)

(*kordus*) Vendade Coenite filmide seast on kaks Oscarit võitnud "Fargo" kõige vähem kummaline, ütleme nii, ja minu personaalne lemmik. See on lõbus ekstsentriliste varjunditega kriminull, mis jääb meelde eeskätt värvika tegevuskoha ning silmatorkavalt muhedate tegelaste poolest, kelle seas nii häid kui halbu tüüpe, aga kõik on omal moel sümpaatsed — isegi Peter Stormare'i mängitud napisõnaline psühhopaat Gaear Grimsrud, kes teeb pidevalt suitsu ja peab lugu pannkookidest. Marge Gunderson on üks meeldivamaid karaktereid, kelle Coenid loonud on, midagi ütlemata südantsoojendavat on selle südika seadusesilma juures. Film ei põhine tegelikult tõestisündinud lool nagu avakaadris väidetud, kuid midagi sellist saaks kahtlemata päriseltki sündida, eriti niisuguses tüünes jäises paigas nagu Brainerd Minnesotas. "Fargot" regulaarselt uuesti vaadata on selles mõttes mõnus, et filmis on mitmeid suurepäraselt lavastatud pinevaid stseene. Näiteks kui pahaaimamatu võmm tühjal maanteel Carli ja tema haudvaikse partneri kinni peab, klopib mu süda alati nagu mõnel käpardlikul pätil poodi röövides, olgugi et tean, kuidas situatsioon laheneb. Ja naljakaid kohti on ka palju! Tegelaste pentsik kõnemaneer on natuke frustreeriv küll... saan aru, et seal kolkas inimesed nii räägivadki, aga mingist hetkest muutub see lakkamatu "Yah!"-itamine tüütuks. Mis kuradi "darn tootin'"? Filmile see suurt midagi juurde ei anna. Igatahes: väljapaistev USA väärtfilm.

"This Is Not an Exit: The Fictional World of Bret Easton Ellis" (1999)

Täispikk dokfilm vastuolulisest USA kirjanikust Bret Easton Ellisest, kelle (kuri)kuulsaimaks teoseks sensatsiooniline "Ameerika psühhopaat". Sõna saavad nii sulemees isiklikult kui mõned kriitikud, kes avaldavad arvamust ta satiirilise loomingu ja selle väärtuste kohta. Ühtlasi leiab filmist mõned kentsakalt lavastatud lõigud, mis põhinevad stseenidel ta teostest. Näitleja, kes valitud kehastama egotsentrilist sarimõrvarit Patrick Batemani, on täiesti naeruväärne. Vaatama pidin seda päris õudse kvaliteediga — minu koopia pärineb nimelt videokassetilt, sest DVD'l pole antud dokk vist välja tulnudki. Aga pole hullu, sest soov filmi vaadata oli mul kui Ellise stiilseid, sageli šokeerivaid romaane kõrgelt hindaval inimesel olnud pikki aastaid (aitäh, PassThePopcorn!). Laadisin teiste Ellise fännide rõõmuks filmi YouTube'i üleski, oleksin üllatunud, kui maha võetakse ja kuri kiri saadetakse. Mõneti pentsikult tehtud dokk, kuid Ellise juttu on alati huvitav kuulata — mees on sama šarmantne kui tema legendaarne tegelane Patrick Bateman. Soovitan soojalt tutvuda tema podcastiga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar