Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 1. aprill 2016

Suur "Salatoimikute" maraton: S01E21 — "Tooms"

Hooaeg 1, osa 21: "Tooms"
★★★★★★★★★★

"The X-Filesi" monster of the week (palun pakkuge antud terminile loomingulist eestikeelset vastet!) episoodides hirmu külvanud olevused reeglina hiljem uuesti välja ilmunud pole — isegi mitte need, keda Mulder ja Scully ei hävita. Üheks erandiks Eugene Tooms, näljane sada aastat vana mutant, kes suudab end pressida ka kõige kitsamasse pilusse (ära mõtle vasakule!). Üleloomulikku roimarit püüdsid Mulder ja Scully peatada "Squeeze'is", vaieldavalt kõhedaimas 1. hooaja episoodis. Kuigi Tooms näeb nii-öelda tavaolekus inimese moodi välja, on tegemist tõelise peletisega, keda Doug Hutchinson ühtlasi hiilgavalt mängib, nii et mõistlik mõte oli antagonist veel üheks korraks tagasi tuua. Uskumata Mulderi väiteid, et Tooms mõrvanud 19. sajandi algusest saati ning suudab enda keha abnormselt venitada nagu patsikummi, lubab kohus mehe Mulderi meelehärmiks vabadusse. Dialoogist paljastub, et Tooms on hullaris ravi saanud mitu kuud, millest saab järeldada, kui palju on vahepeal sarjas aega mööda läinud. Päris töökad kujud need Mulder ja Scully — kõik need eriskummalised seiklused viimasest paarikümnest osast on toimunud suhteliselt lühikese aja jooksul. Mulder, kes isegi mõistab, et tema kirjeldus Toomsi tegelikust olemusest kõlas nagu muinasjutt, kostab ta pärast ülekuulamist hinge tõmmates Scullyle muheda eneseirooniaga: "Think they would have taken me more seriously if I wore the gray suit?".
Tundes Toomsi bioloogiat ning modus operandit, ei ole Mulderile saladuseks, et monstrum kavatseb veel ühe inimese elu võtta ning tema maks alla kugistada, enne kui saab mitmeks aastakümneks taas "talveunne" jääda. Mis puudutab Toomsi vajadust maksasid süüa: kui talle peaks ette sattuma jota, kelle maks on kõvast napsutamisest täiesti läbi, kas ta sööb selle ikka ära või maitseb see liiga sitasti? Samal ajal, kui Scully tõttab kohtuma vanaätiga, kes uuris Toomsi mõrvu kolmekümnendatel, asub Mulder maniakki jälitama, et vahele sekkuda, kui viimane peaks püüdma kedagi tappa, aga raibe on salakaval — liigub nagu madu ja mõtleb nagu madu. Kahele eelmisele episoodile, "Darkness Fallsile" ja "Shapesile", andsin ma kiitva hinnangu, aga pagan, läbini haarava "Toomsi" kõrval olid nood ikka suht nürid. Antud osa puhul väärib ühtlasi äramärkimist, et kahes stseenis näeb nii salapärast Suitsetavat meest (ehk Cigarette Smoking Mani) kui FBI direktori abi Walter Skinnerit, kellest kujunevad hiljem olulised tegelased. Skinneri kaudu tuleb esile, kui tulemuslikuks ning hoolikaks peetakse Mulderi ja Scully senist tööd. Vahepeal kipub justkui unustama, et nad pole eradetektiivid, vaid rassivad FBI's ja peavad tähtsatele ninadele ette kandma. Pingelises olukorras on just Scully, kelle ülesandeks olemuselt üsna segaste juhtumite kohta raporteid esitada. Ometi teeb skeptikust punapea just antud osas Mulderile armsaima ülestunnistuse seni: "I wouldn't put myself on the line for anybody but you". Mis näitab, kui lähedaseks nad saanud on.

"Are you suggesting that the Bureau adopt separate standards for you and agent Mulder?"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar