Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 19. aprill 2016

"The Adderall Diaries" (2015)

"What happens to us makes us who we are" lausub "The Adderall Diariesis" väsimatu James Franco poolt mängitud menukirjanik Stephen Elliott, kelle karjäär satub tõsisesse ohtu, kui ootamatult ilmub välja põlastusväärne isa, keda mees pole näinud aastaid, ja kuulutab, et poja hinnatud autobiograafia kubiseb alatutest valedest. Muu hulgas väidab Stephen raamatus, et tema isa pole enam eluski. Nagu isa ootamatust väljailmumisest ja sellega kaasnevast alandusest vähe oleks, hakkab kirjanik kuritarvitama ravimeid ning töö uue raamatu kallal ei taha kuidagi edeneda, mistõttu teeb ta otsuse kirjutada hoopis teda intrigeerivast mõrvajuhtumist. Mälestused koledast nooruspõlvest, kui Stephen oli "drug addict fuck-up", nagu paps teda meenutab, ei anna talle aga kuidagi rahu. Stephen Elliotti samanimelisel memuaaril põhinev karakterdraama mälestustest ja mineviku painetest on üks sellistest, mille kohta mulle meeldib öelda "huvitav ebaõnnestumine" — parajalt mõtlik ja tähelepanelik, aga ka kohmakas ning kuivavõitu teos. Antud lugu pahelisest egotsentrilisest kirjanikust pole tingimata teadmist väärt, ent vähemalt on see haaravalt inetu ja lausa perversne — ühel hetkel tuleb ilmsiks, et Stepheni näol tegemist sadomasohhistiga ning tundub vaid aja küsimus, millal ta palub uuel pruudil endale haiget teha.

Filmi üheks probleemiks viletsalt seotud süžeeliinide rohkus. Elliott põrutab atraktiivset ajakirjanikku, kes samuti teismeeas üht-teist koledat läbi elama pidi, satub konfliktidesse taas tema ellu tunginud isaga, jälgib mõrvas süüdistatava pereisa kohtuasja, tarvitab ohtlikes kogustes tablakaid jne. Kuna meest kujutatakse täiesti iseka ja lapsiku tüübina, pole midagi imestada, et ehtne Stephen Elliott tema elust rääkiva draamaga rahule ei jäänud. Meenus vaatamise ajal, kuidas üks psühholoog mulle kord ütles, et oma hädasid ei saa automaatselt ebameeldiva mineviku arvele panna (või midagi sellist), sest just sedasama Elliott kiuslikult teeb, suutmata seejuures mõista, kui mürgine ja alatu inimene ta tegelikult on, olgugi et lähedasedki hakanud temast eemale hoidma. Mees mäletab oma isa südametu monstrumina, ent mida rohkem fragmente näeme tema noorusest, seda selgemaks saab, kui palju ta ise papsile kannatusi põhjustas. Lihtne on süüdistada kõiki peale iseenda. Peategelase psühholoogia on värvikas, aga filmis ei lahene lõpuks suurt miski ning Franco pole tõtt-öelda ka piisavalt võimekas näitleja, et sedasugust kibestunud rotti tõeliselt huvitavaks mängida. Kuigi Elliott mõistab läbi introspektsiooni lõpuks, et on tagumine aeg iseenda vastu aus olla, puudub õige katarsis. Või äkki ma lihtsalt ei hoolinud piisavalt. Dramaturgiliselt pole "The Adderall Diaries" teab mis õnnestunud, aga vähemasti meeldivalt tõsimeelne ja isegi mõtlemapanev film — võib panna imestama, kas äkki oled hullem sitakott kui endale tundub. Teatavate sarnasustega "True Story", kus samuti Franco mängis, oli pisut asjalikum memuaari ekraniseering.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar