Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 27. aprill 2016

"The Boy" (2016)

"The Boy" on ootuspäraselt puudulik õudusfilm ameeriklasest lapsehoidjast Gretast, kes palgatakse Inglismaal kõhedas eraldatud mõisas elavate Heelshire'ide poolt hoidma pere ainsat last nimega Brahms. Viimane osutub Ühendriikidest põhjusega jalga lasknud Greta jahmatuseks elusuuruses portselanist nukuks. Puhkusele minna plaanivatel Heelshire'idel on nimelt kummaline illusioon, et tegemist ehtsa lapsega, mistõttu nad hoidjat tarvitsevadki. Mõte nuku eest hoolitsemisest Gretas muidugi meelehärmi ei tekita, kuid hetkest, mil ta tontlikus vanas majas koos nukuga omapead jääb, hakkavad aset leidma imelikud intsidendid ning naisel tekkima aimdus, et Brahms midagi hämmastavamat kui tavaline nukk. Naine saab muuhulgas teada, et Heelshire'idel tõepoolest oli laps nimega Brahms, kes olla 90ndate alguses traagiliselt põlengus hukkunud. Isegi juhul, kui sa pole praeguseks tüdinud deemonlike nukkude nägemisest õudusfilmides, olgu selleks vana hea "Child's Play" või midagi kaasaegsemat nagu "Annabelle", tundub "The Boy" parajalt lame, paistes silma ainult totaalselt tumeda atmosfääri ning lõpus tehtava šokeeriva paljastuse poolest. Isegi üllatuslikku seletust antud müsteeriumile oskasin ma isiklikult ette näha (spoiler: mida rohkem niisuguses filmis kellegi surmast räägitakse, seda tõenäolisem, et ta tegelikult elus on), aga asi seegi, et lugu nii teravalt ja suisa perversselt kulmineerub. Pealegi, kui lõpus leiaks aset meeleheitlik võitlus elava nuku ja Greta vahel vms, mõjuks see kindlasti sama naeruväärselt kui lugematud absurdsed momendid "Child's Play" seerias.

"The Boy" polegi, üllatus küll, vaimuvaene tondilugu nagu esialgu paistab, aga õudukana mitte sellevõrra meeldejäävam. Halvimal juhul võib lausa tekkida tunne, et kahe väga erineva õudusfilmi stsenaariumid on laisalt seotud üheks. Eriti andestamatuks pean tõsiasja, et filmis tervelt kaks painajalikku stseeni, mis osutuvad peategelase õudusunenägudeks. Just psühholoogiliselt võiks ja saaks "The Boy" haaravam olla, sest Gretal, keda mängib "The Walking Deadist" tuntud Lauren Cohan, on endalgi olnud lapsega seotud trauma nagu ta palganud eakatel Heelshire'idel. Iga hetkega üha manipulatiivsemana näiv nukk Brahms, kes armastab klassikalist muusikat ja nähtavasti tahab kangesti kena lapsehoidjaga alatuid mänge mängida, on tegelasena ütlemata ilmetu — Chucky sööb selliseid libedaid klanitud junne hommikusöögiks. Plusspunktid mõningase loomingulisuse eest, ent see ei muuda fakti, et "The Boy" on järjekordne algeline ja vähepakkuv õudukas, mis mõistetavalt kibekähku tuli ja läks... nagu kõik sellesugused.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar