Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 20. aprill 2016

"The Choice" (2016)

Kuna Google Analyticsi kogutud andmete põhjal on keskmine antud blogi külastaja hilistes kahekümnendates naine, leidub võib-olla mõni lugeja, kes Nicholas Sparksi loomingust lummuses on, nii et ma üritan mitte liiga kuri olla. Kui tegelikult aus olla, siis otseselt halvaks pole ma pidanud vist ühtegi siirupist romantikafilmi, mis mainitud kirjaniku romaanil põhineb, aga hirmus väheütlevad ja trafaretsed on nad küll — Nicholas Sparks jutustab lihtsalt ühte ja sama lugu muudkui uuesti ega nõustu ilmselt F. Scott Fitzgeraldi tabava väitega: "You don't write because you want to say something, you write because you have something to say". "Safe Havenit" olen usinalt kiitnud, sest too vähemasti pisut süngemates toonides ja režissööriks andekas Rootsi päritolu Lasse Hallström, kes kaks Oscari nominatsioonigi pälvinud.

"The Choice" on tervelt üheteistkümnes Sparksi bestselleri ekraniseering ja ega siitki leidnud miskit, mida varem juba korduvalt näinud ei oleks. Käesolevas loos, mis järjekordselt räägib tüdruku ja poisi saatuslikust kohtumisest ning peatsest armumisest suvises lõunaosariigis, näeb lihtsalt tavalisest rohkem kutsikaid ja grillimist. Kirjutasin alguses muide kogemata "kutsikate grillimist" — vaat see oleks "The Choice'i" tõeliselt elamuslikuks teinud. Nördinud inimesele pakub "The Choice" ideaalset võimalust eskapismi langeda: tegevuspaik on maaliline, romantikat rohkem kui rubla eest ja nii suured kui väikesed kutsad tihti kaadris, sest mitte ainult pole meespeategelane Travis veterinaar — ta tutvub uue naabri, veetleva Gabbyga, kui viimane järeldab, et tema koera teinud tiineks Travise oma.

No "The Choice" peab küll olema hr. Sparksi kõige optimistlikum ja naivistlikum lugu. Ikka kole läila muinasjutt sellest, et imesid võib sündida ja igaüks on oma õnne sepp vms. Hämmastavalt napi tegevustikuga film, peaks märkima — vahepeal käisin kemmergus, võtsin köögist tassikese kohvi ja vägeva tüki Eesti Pagari suurepärast Mocca kooki ning vaevalt ma millestki olulisest ilma jäin. Nagu vahiks kaks tundi järjest postkaarti. Filmile ei tule ühtlasi kasuks, et tõmmu targutaja Travis on ebameeldivalt ilmetu tegelane, kellel pole rohkem sügavust kui näiteks klanitud jorssidel, keda näeb autoreklaamides uhkelt roolimas. Kuidagi ei saa üle ega ümber tema väljakannatamatust hillbilly aktsendist, mis on nii tugev, et võid kartlikult ootama hakata paljastust, et blondiin, keda mees koinib, on tema õde... ja lõpuks tuleb teha tead küll mis valik. 😐 Tegevus võiks hoopiski keerleda Travise vitaalse isa ümber, keda mängib väljapaistva väärikusega asendamatu Tom Wilkinson — nukrailmeliste koerte kõrval on ta õigupoolest ainus tegelane, kes sümpaatiat äratab. No nii palju julgen "The Choice'i" kohta kosta, et vähemalt särtsakam ja toredam kui "The Longest Ride", aga samamoodi võiks öelda, et põrnika alla jäämine on parem kui rekka. Võib-olla saan tulevikus õigeid ravimeid ja need pahad hääled mu peas jäävad vakka, mis sedasorti filme vaatama ässitavad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar