Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 5. aprill 2016

"The Forest" (2016)

Võib-olla oled sa, kallis lugeja, teinud tutvust populaarse teleseriaaliga "The Walking Dead" ning pead vangutanud nende eriti tegevusvaeste episoodide peale, kus tegelased lihtsalt jalutavad kuskil metsa vahel ringi ja mitte sittagi ei juhtu? Jaapanis asuvast Aokigaharast ehk niinimetatud Suitsiidi-metsast rääkiv "The Forest" mõjub nagu üks sellistest osadest. Teoorias peaks tegemist olema õudusfilmiga, aga mul on kindel tunne, et võtete käigus unustasid kõik asjaosalised vahepeal üldse ära, et nad õudusfilmi teevad, sest käesolev lugu noorest ameeriklannast Sarast, kes suundub tõusva päikese maale mainitud metsa oma kadunud kaksikõde otsima, paneb umbes sama kõvasti judisema kui keskmine kassitoidu reklaam. Ma olen siin Ralfi nurga peakorteri lähedal Männipargis ka hirmsamaid asju näinud.

Nii mõnedki filmid, olgu selleks sensatsiooniline "The Blair Witch Project", meie oma "Seenelkäik" või miks mitte "Antichrist", on suutnud tõestada, et tüüne mets võib kõhedalt mõjuda, aga "The Forest" tekitab tõesti tunde, nagu vaataksid dokumentaali linnuvaatlusest. Vähemalt seda on tegijad mõistnud, et mingi mets üksinda ei sunni lastki nägu popkornikarbi taha peitma (vähemalt nende käsitluses) ja püüdnud filmi efektiivsust tõsta juhuslike mõttetute jump-scare'idega — õudused algavad õigupoolest juba enne metsa jõudmist, sest kui Sara öösel ööbimiskohas ringi tuterdab, püüab mingi peeretav jaapani memm tal nägu küljest rebida. Peaossa valitud Natalie Dormer, kes üldsusele tuttav teleseriaalidest nagu "Game of Thrones" ning "The Tudors", on muidu päris kena tips, omapäraste näojoontega ja puha, aga ta justkui ei viitsigi püüda mind veenda, et mind peaks huvitama, kas Sara suudab õe üles leida ning metsast eluga pääseda. Ma ei suutnud ühtlasi kuidagi uskuda tema seletust, et teab õde elus olevat põhjusel, et nad on identsed kaksikud, kelle vahel mingisugune maagiline side — see on lihtsalt bad writing. Kuigi film ei väsi rõhutamast, kui oluline on Sara jaoks õeni jõudmine ("I came 6000 miles to find my sister!" jne), ei tundnud ma kordagi soovi teada saada, kas tal see välja tuleb, ja nagu mainitud, ei ole teda ümbritseva metsa juures suurt midagi hirmuäratavat ega isegi pahaendelist. Üks omapära Dormeri osatäitmise juures mõjus vähemasti vaimukalt: vahepeal hüsteeritsema hakates meenutas ta mulle millegipärast kangesti Woodyt "Toy Story's", isegi intonatsiooni poolest.

Mind pani ka muhelema, kuidas Saraga sõbrunev ja temaga liituda otsustav noormees räägib mingi luiskejutu vennast, kes on vasakust kõrvast kurt ning Sara jõuab arvamusele, et tüübil polegi päriselt venda, sest ta ei suuda enam meenutada, kummast kõrvast vennaraas kurt on. Isiklikel põhjustel pani muhelema, sest kuulen samamoodi ainult ühe kõrvaga ja isegi mu ema ei suuda reeglina meenutada, kas vasaku või paremaga — see ei tähenda, et mind olemas pole. Kurikuulsast Aokigahara metsast lugeda on tõtt-öelda põnevam kui vaadata sellest rääkivat filmi, mis justkui üritaks õudusžanri niigi halba mainet veelgi allapoole viia. David S. Goyer, kes üheks produtsendiks, suudab ikka kõik sitaks muuta, mida puudutab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar