Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 25. aprill 2016

"The Huntsman: Winter's War" (2016)

Kui oled juhtumisi kaua puudust tundnud loomingulise ning kaasahaarava muinasjutufilmi järele, peab piinarikas ootamine kahjuks jätkuma, sest läbini keskpärast "The Huntsman: Winter's Wari" ei kannata nende omadussõnadega kirjeldada. Käesolevat seiklust, mis mõne aasta taguse "Snow White and the Huntsmani" järg ja eellugu korraga, söandan lausa kehvapoolseks nimetada, sest laisk ja kohmakas lugu ununeb kibekähku, selle kangelastele kogu täiega kaasa elama ei hakka ning neid ümbritseva võlumaailma juures pole palju imetabast... kui sa ei pea just imetabaseks pahuraid mäekolle, kes tunduvad rohkem sobivat Tolkieni kuulsale Keskmaale. Küll aga pean filmi puhul kiiduväärseks, et see on märgatavalt feministlik, hinnates kõrgelt naisi ning olles selgelt ka pigem naistele suunatud. Kui tihti satub ette Hollywoodi film, kus neljast peategelasest kolm on naissoost? Ja kujuta pilti: ühel hetkel kostab kartmatu kangelanna Sara teda kaua igatsenud ja kogu hingest himustavale kütile Ericule, et ei kavatse teda lihtsalt sellepärast armastada, et viimane seda ootab. Ericut kehastav Chris Hemsworth, nägus nagu ikka, saab siin mõnuga targutada, katuste peal veereda ja sõjakirvestega vehkida, aga ta ei suuda kuidagi konkureerida antud loo enesekindlate tarmukate naistegelastega, keda mängivad kõige veetlevamad ja andekamad nüüdisaegsed Hollywoodi näitlejannad.

Võrratu Charlize Theroni poolt kehastatud Ravennal, kes oli põhiliseks antagonistiks "Snow White and the Huntsmanis" (ja ainus tolle filmi silmapaistev osa), pole seekord teab mis tähtis roll — kahtlustan, et näitlejanna veetis võtteplatsil maksimaalselt nädala —, kuid Ravenna nooremat õde, väikelapsest ilma jäämise järel kalgiks jääkuningannaks saanud Freyat mängiv Emily Blunt ei jää Theronile palju alla. Hästi jääb mäletama põgusat, kuid emotsionaalset hetke, kus Freya, olles ise armastuses pettuma pidanud ja keelanud seetõttu rangelt armastada kõigil alamatel, lõpuks äratundmisele jõuab, et isegi kogu oma mõjuvõimu ja maagiliste oskuste juures ei saa ta kuidagi takistada kahte inimest teineteist armastamast. Kas film sõdalaste Ericu ja Sara armuromaanist just sügavalt hoolima paneb — neil tekivad teineteise vastu sügavad tunded salaja kuumaveeallikas tatti pannes —, aga meeldiv kohata üle pika aja rõõmsameelset ja romantilist seikluslugu, mis pungil lahedatest naistegelastest ja siiralt armastusest rääkida soovib. Midagi haruldaselt nunnut, rikkumatut ja südamlikku on "The Huntsman: Winter's Wari" juures ning tõtt-öelda on see ka ainus põhjus, miks ma enne lõputiitrite saabumist sügavasse unne ei vajunud, nagu Lumivalgeke pärast mürgitatud õuna küljest hammustamist. Isegi pahuravõitu kääbused kukuvad lõpus musitama!

1 kommentaar:

  1. Hahaaa, õnneks minu jaoks nii igav ei olnud, et oleks magama jäänud. Aga ma pole ka selline kõrgelt haritud filmimaan nagu Sina, Ralf :) Igatahes naised tegid jah selle filmi, kuigi sekka esines kohmakaid lauseid ja tegevusi, aga ikkagi tore vaatamine.

    VastaKustuta