Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 7. aprill 2016

"The Trust" (2016)

Ma pole kindel, kas Nicolas Cage leidis "The Trusti" või vastupidi, aga igal juhul saab öelda, et Cage mängib üle tüki aja filmis, mida pole patt soovitada. Kui vahepeal tunduma hakkas, et näitleja on ennast igaveseks ohverdanud kõlbmatutele b-kategooria põnevikele, muutusin päris kurvaks, sest pean teda jätkuvalt omapäraseks ja seejuures päris talendikaks tüübiks. Tal pole lihtsalt enam avanenud soodsaid võimalusi demonstreerida oma tegelikke võimeid, nagu ta seda tegi näiteks 90ndatel "Leaving Las Vegases", mis talle õigustatult Oscari tõi. Cage'i puhul on muuseas kummastav, et ta paistab olevat ebatavaliselt optimistlik ja võtvat igas filmis osalemist uue põneva kogemusena, isegi kui film ise pole lennukis näitamisekski sobilik. Ma jõudsin äratundmisele, et tal on on kergelt roosad prillid ees, kui kuulsin teda rääkimas "Ghost Rider: Spirit of Vengeance'ist", mille naeruväärsusest saaks romaane kirjutada — lausa lapseliku joovastusega kõneles ta võtete ajal kogetust ja uuesti tema jaoks olulise koomiksitegelase kehastamisest. Teisisõnu võib piltlikult öelda, et isegi sita sees püherdades mees naeratab. Midagi spirituaalset on ta juures.

"The Trust", pentsik musta huumoriga vürtsitatud krimipõnevik kahest salajasse seifi murda lootvast Las Vegase võmmist, osutus puhtalt selle pärast toredaks teoseks, et Cage on siin tõesti omas elemendis. Mulle meenusid kohe tema kummastavalt ekstsentrilised osatäitmised filmides nagu "Matchstick Men" või "Bad Lieutenant". Film ise on koduseks tarbimiseks mõeldud põneviku kohta suhteliselt kvaliteetne, olles lavastatud vendade Alex ja Benjamin Breweri poolt, kes varasemalt teinud mitmeid stiilseid muusikavideosid. Brewerid andsid, tundub mulle, seadusesilm Jim Stone'i ossa valitud Cage'ile loa natuke üleannetuks minna ja õigesti tegid, sest näitleja on siin lausa magnetiline, pakatades energiast.
Küsimused on lõputud. Miks Jim baaris olles järsku sidruniviilu Tabasco kastmega üle valab ja selle tervenisti isukalt ära sööb? Mispärast ta vahepeal ninale päikesekreemi määrib? Kuigi "The Trustil" pole rääkida just enneolematu lugu, on niisiis tegemist ligitõmbavalt kentsaka väikese heist filmiga, mille keskmes olev käpardlik räpaste võmmide tandem raiskab jagelemisele-vigurdamisele nii palju aega, et üheskoos plaanitud röövi õnnestumine tundub iga hetkega ebatõenäolisem. Jim, kes esialgu tundub pelgalt imelik ja lõpu poole puhta psühhootiline, on üks unikaalsemaid tegelasi, keda Cage üle tüki aja mänginud, ja ma ei kahtlegi, et näitlejat julgustati mõnuga improviseerima, sest nii spontaanselt avalduvad tegelase lugematud kiiksud. Võtkem näiteks stseen, kus Jim hakkab koos partneri Davidiga kiirtoitu süües järsku nina nohistama, näol tülgastunud ilme. Kui David, kes suurema osa filmist oma kaaslase seletamatu iseloomu peale kukalt kratsib, temalt küsib, mis viga, ütleb ta mõtlikult: "They changed the recipe... Nah, it has my approval.".

See on üks näide põgusatest muhedatest momentidest, mis "The Trusti" vaatamisväärseks teevad, vähemalt kui oled Cage'i austaja ja pikemat aega pöialt hoidnud, et ta veel kas või ühes asjalikus filmis särada saaks. Hea keemia Cage'i ja Elijah Woodi vahel ning eriti Cage'i pehmelt öeldes kurioosne osatäitmine filmi suuresti päästavadki, sest igavamate peaosatäitjatega oleks "The Trust" kindlasti liialt rutiinne röövilugu. Kuigi vähemalt lõpplahendus osutub ebatavalisemaks kui arvata oskaks, on lugu ise ikkagi õhuke ja ära leierdatud. Ütle nüüd, et Cage ei kõlba kusagile — pole palju näitlejaid, keda nii põnev jälgida oleks, kui nad tõesti pingutavad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar