Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 10. mai 2016

"Guyver" (1991) / "Blue Ruin" (2013) / "Norah Jones & the Handsome Band: Live in 2004" (2004)

"Guyver" (1991)

Mulle võõral mangal põhinev "Guyver" on heas mõttes naeruväärne kultusfilm suvalisest tüübist, kellest saab superkangelane, kui tema omandusse satub seda võimaldav erakordne riistapuu. Kõnealune vidin muuseas sulab kuidagi väga rõvedalt temaga kokku, nii et filmi võib isegi body horroriks liigitada. Tõtt-öelda ma lõpuks aru ei saanudki, kas tegemist lastefilmiga või mitte, sest kuigi siia topitud õudses koguses infantiilset huumorit, mis ainult mudilase kihistama paneks, leidub ka suhteliselt jälke hetki ning nõmedusi karjuvad kollid, kellega Guyver kaklema peab, näevad pisut hirmuäratavad välja. Produtsendiks olnud Brian Yuzna kätt on tunda nii efektide kui kõrvalosatäitjate kaudu. Ei osanudki aimata, et siin näeb nii alati lõbusat Jeffrey Combsi kui David Gale'i, kes samuti Yuzna produtseeritud "Re-Animatoris" üles astusid. Päris hästi võttis selle veidra tsirkuse kokku sõber, kes kirjeldas filmi sõnadega "Teletupsud on crack", kui lõpus otsustav mürgel käivitus. Siiski: tänu üllatavalt korralikele eriefektidele ja mitmetele kirjeldamatult totratele hetkedele on "Guyver" piisavalt nauditav ning meeldejääv tükk odavat schlocki. Lisaks animele paistab see inspiratsiooni ammutavat filmidest nagu "Gremlins", "The Fly" jt 80ndate menukid.

"Blue Ruin" (2013)

Kuidagi ootamatult saabunud ning justkui igaüht hetkega vaimustanud "Blue Ruin" jäi mul vaatamata, kui see kaks aastakest tagasi välja tuli (ma vaatasin hoopis "Blue Caprice'i", heh). Nähes Jeremy Saulnieri värskeimat filmi, lahedalt armutut "Green Roomi", tugevnes mõistagi huvi kineasti varasemate tööde vastu. "Blue Ruin" valmimise tegi muuseas võimalikuks edukas Kickstarteri kampaania. Kindlasti on erandeid, aga kogemuse põhjal võib öelda, et crowdfunded filmidesse tasub uskuda. Saulnier selgelt oskab teha nappe, aga väljakutsuvalt teravaid põnevikke. Nii "Blue Ruin" kui "Green Room" on üpris kompaktsed, aga sellegipoolest närvesöövad ning hetkiti harjumatult jõhkrad. "Blue Ruini" puhul vaimustas mind kohe, kuidas kaamera jälgib nii loo peategelaseks olevat heidikut kui ümbrust. Kaadreid Dwighti näost pole palju, pigem vaadeldakse näiteks mehe käsi, vana roostes autot või asju, mis tema läheduses. Kaadrikompositsioon ühes pahaendelise kõleda muusikaga teevad filmi algusest peale ühtaegu kummastavaks ja haaravaks. Ei pea olema selgeltnägija mõistmaks, et hirmsaid asju hakkab sündima — küsimus on, kellega ja missuguseid hirmsaid asju täpselt. Ütlemata realistlik on ka kõik (näiteks üks pussitamist kujutav stseen osutus oma veenvuses häirivaks). Eks sama saab öelda veelgi rängema "Green Roomi" kohta. Mõnusalt väljapeetud ja omalaadne kättemaksulugu, kus arveid klaaritakse hiirvaikselt. Nii sõnaaherad tüübid siin! Ja kas Dwight on üldsegi autist? Jään huviga Saulnieri järgmist taiest ootama...

"Norah Jones & the Handsome Band: Live in 2004" (2004)

Ootuspäraselt uinutav tunnipikkune kontsertfilm Norah Jonesilt, kellesse mina olen küll kõrvuni armunud. ❤️‍ Jumalik hääl sel kaunitaril! Aga kas ainult mulle tundub või on tema mahedaim album tänini kõige esimene ehk sajandi alguses ilmunud Come Away with Me? Kuna antud kontsertfilm pärineb 2004. aastast, ongi siin õnneks valdavalt esindatud laulud Jonesi kahelt esimeselt plaadilt, sh "Don't Know Why" ja "Creepin' In", lõbus duett Dolly Partoniga. Viimane näeb meeletu ilukirurgia tagajärjel päris peletislik välja — kui lauljanna lavale tuli, mõtlesin, et meenutab mõnd Jim Hensoni tegelast. Vaevalt ükski lihas ta näos normaalselt töötab. Ma ei arva kõrgelt kontsertfilmidest, mis kokku lõigatud erinevatest esinemistest — mida vähem montaaži, seda tugevamalt tekib tunne, et oled kohapeal. Aasta varem ilmunud "Live in New Orleans" on selles mõttes etem. Arvasin muide esialgu, et Handsome Band on ülbe nimi, kuid bändi lähemalt nähes sain aru, et see võib olla irooniaga mõeldud. Ootan kuldse häälega preililt uut albumit! Billie Joe Armstrongiga kahasse tehtud "Foreverlyst" juba mitu aastat möödas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar