Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 10. mai 2016

"High-Rise" (2015)

"Later, as he sat on his balcony eating the dog, Dr Robert Laing reflected on the unusual events that had taken place within this huge apartment building during the previous three months."

J. G. Ballardi šokeerivast romaanist "Crash" ja eriti selle 1996. aasta filmiversioonist sügavalt lugu pidava inimesena ootasin erilise huviga "High-Rise'i", mille aluseks sellesama äärmusliku kirjaniku teos. Rõõmustaval kombel sai võimaluse 70ndatel välja antud düstoopilise loo klassivahest ja regressioonist kinolinale tuua kõrgeandeline inglise kineast Ben Wheatley, kelle 2011. aasta "Kill List" kuulub verdtarretavamate lähiaastate õudusfilmide hulka. Nagu arvata võis, tõestab Wheatley, et kui saab töötada tavalisest suurema eelarve ning võimekate näitlejatega, suudab ta muretult vändata stiilse ja väljakutsuva filmi, kuhu kätketud mõõtmatu hulk lahedaid detaile. Tõepoolest, luksuslikus futuristliku välimusega kõrghoones elavate jõukurite kollektiivsest dekadentsist jutustav "High-Rise" on igas mõttes suurepärane ulmeline draama, mis ei muuda Ballardi ideekat romaani mõttetuks väheütlevaks tsirkuseks ning peaks rahuldama ka nõudlikke gurmaane, kes hoiavad teadlikult silma peal elementidel nagu kostüümid või muusika. Ballardi raamat on selgelt ajatu, sest kuigi lugu ise aastakümneid vana, mõjub see nüüdki väga sümboolselt ja kõnekalt. Eks põhjus ole selles, et "High-Rise'i" eesmärk pole esitleda nägemust tulevikust, vaid inimestest, ja sisimas jäävad inimesed ikka samasugusteks. Eriti sellised rahakad galantsed tüübid, kes "High-Rise'i" peategelasteks.
Filmi ekstravagantne ja kergelt sürrealistlik stiil, üha rämedamaks-intensiivsemaks muutuv stoori ning osatäitjad eesotsas Tom Hiddlestoni, Sienna Milleri ja Luke Evansiga on kõik kiiduväärsed. Basseini, kaupluse ja igasugu muude mugavustega varustatud kõrghoone elanike hedonistlikku igapäevaelu on nii värvikalt kujutatud, et kaose vallandumisel tunned tõelist pinget, aga ka muheled, sest tegelaste kontrollimatu loomastumise juures leidub midagi tragikoomilist. Naersin päris häälekalt, kui üks muidu väga elitaarse eluga harjunud naine saabub tuppa valgel hobusel, annab ümberringi passivatele kiimalistele meestele võimaluse talle rosinasse väänata ning neljakäpuli viskab. Primitiivsetele impulssidele antakse julgelt järele, kusjuures otsa ei saa alkohol, mida tarbitakse seletamatu isuga. Heidaksin "High-Rise'ile" vaid ette, et järjepidevust kohati napib. Jälgides lisaks arstile Robert Laingile, kes osutub üheks deemonlikumaks karakteriks ja mitte mõistlikuks sangariks, ka mitmeid teiste korruste elanikke ning stseenid kipuvad seetõttu natuke juhuslikult vahelduma. Siiski: nii stiili- ja enesekindlat ning provokatiivse sisuga draamat oleks patt mitte soovitada. Ben Wheatley on lavastanud filmi samasuguse hoole ja täpsusega, mida kohtab Stanley Kubricki kuulsates teostes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar