Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 2. mai 2016

"Intensity" (1997) / "Watchers" (1988) / "Duplex" (2003)

"Intensity" (1997)

Dean Koontzi paljukiidetud romaani põhjal valminud kolmetunnine telefilm "Intensity" räägib loo noorest psühholoogiatudengist Chynast, kes viibib oma parima sõbranna Laura vanematekodus, kui ootamatult tungib öö saabudes sisse sadistlik sarimõrvar ning asub külmavereliselt tapma. Nähes, et maniakk plaanib Laura kaasa võtta, poeb Chyna salaja tema matkaautosse, millega mees seejärel tagasi maanteele pöördub. Meenutab midagi? Jah, suht samasugune stoori on 2003. aasta "High Tensionil", šokeerival prantsuse õudusfilmil, mida selle väljatulekust saati süüdistatud Koontzi teose plagieerimises. Tõepoolest, "High Tension" ja "Intensity" on süžeeliselt sedavõrd sarnased (vähemalt teatud hetkeni), et tegemist ei saa mingil juhul olla kokkusattumusega. Imetlusväärne, et Koontz "High Tensioni" teinud Alexander Ajat kohtusse ei kaevanud. Selgituse, miks autor selle vastu otsustas, leiab tema kodukalt: "In the past, Dean has been aggressive about plagiarism and has succeeded in every action he has taken against every plagiarist. In this case, a win appeared inevitable, but he decided to ignore the offense because he found the film so puerile, so disgusting, and so intellectually bankrupt that he didn’t want the association with it that would inevitably come if he pursued an action against the filmmaker." Mitte et mul midagi isiklikult "High Tensioni" vastu oleks. Kui ma teadnuks enne Aja filmi nägemist midagi Koontzi raamatu olemasolust (mis mul nüüdseks riiulis seisab), suhtuksin sellesse vast negatiivsemalt. See selleks. Vähetuntud 90ndate telefilmi kohta on "Intensity" lahe! Suuresti tänu John C. McGinley poolt mängitud maniakaalsele roimarile Edgler Vessile, kes on ütlemata kõhe — loomalik ja haiglane. Raamatus mõtleb Chyna temast nõnda: "He was a singularity, conforming only in part to standard profiles in aberrant psychology, as purely alien as something from the stars, a runaway killing machine, merciless and irresistible." Ma olen filmides kõiksugu sarimõrvareid näinud, üks väärastunum kui teine, aga vähesed suudavad antud psühhopaadile konkurentsi pakkuda, ja McGinley (keda ma tean põhiliselt "Office Space'ist" ja sarjast "Scrubs") mängib teda hiilgavalt. Ainult näitleja hääl võiks pisut madalam olla — nii oleks Vessi filosoofilised monoloogid mõjuvamad. Ma üldiselt pikkade filmide austaja pole, aga kuidagi mõnus oli tervelt kolmeks tunniks pinevasse kassi-hiire mängu süveneda, olgugi et lugu tuttav. Ainult unenäolised flashbackid peategelase traumaatilisest lapsepõlvest tundusid odavana. Chyna julgus on imetlusväärne — naine otsustab temast mitte midagi teadvale Vessile meelega järgneda, riskides oma eluga, et abistada kannatavat last. Soliidne adaptatsioon. Telefilmi kvaliteediga muidugi ja mitte nii brutaalne kui tahaks, aga üle keskmise kaasakiskuv.

"Watchers" (1988)

Nagu "Intensity", põhineb "Watchers" Dean Koontzi samanimelisel romaanil, mis mulle täitsa korda läks, kui seda ligi kümne aasta eest lugesin. Soovitan tutvuda, eriti kui armastad koeri ja/või teadusulmet. Mõnusalt ajaviiteline, isegi liigutav teos. Eesti keeles ilmunud pealkirja all "Hääled öös". 1988. aasta ekraniseering mõjus tobedavõitu b-kategooria monstrumifilmina, kus pole jälgegi raamatu soojusest ja arukast teemakäsitlusest. Erakordselt intelligentne kuldne retriiver Einstein on vähemasti sümpaatne. Parim osatäitja on, üllatus küll, sõbralik koer! Mind frustreerisid ilmselged põhjendamatud erinevused raamatu ja filmi vahel. Juba see on nõme, et ekraniseeringus saab Einsteini omanikuks suvaline lobamokast teismeline, mitte endasse sulgunud endine sõdur. Kahju, et väärt loo ainetel ei mõistetud teha targemat ja emotsionaalsemat filmi, aga eks selgelt madal eelarve seadis omad takistused. Ma üldse ei salli, muide, niisugustes ulmekates-õudukates monstrumirünnakut kujutavaid stseene, kui monstrumit ennast kiuslikult ei näidatagi — hirmsatest heliefektidest ei piisa! 😒 "Watchersis" külmaks hirmu nagu mingi nähtamatu peletis, aga vahva on ootamatu hetk, kus elukas naise läbi akna tõmbab ja kõikjale verd lendab. Siin põgenevad nimelt ühest laborist kaks looma, mainitud koer ja üks väga pahur koletis. Kui viimast täitsa lõpus juba julgemalt näidatakse, näeb teine välja nagu midagi Jim Hensoni stuudiost. "Watchers" on küll üks Koontzi romaan, millest võiks uus, algmaterjalile lähedasem ja kallim film valmida. Jagan ka sõbra Guy arvamust filmi ja Koontzi kohta: "heheh, awesome book, awful film. the only role in which ive ever seen michael ironside be a complete faggot too. koontz earlier stuff was better, he gets kinda faggy and zzzzz in his later years, develops a nasty habit of social preaching"

"Duplex" (2003)

Alguses vihkasin "Duplexi" südamest. Tundus järjekordse komöödiana jõukatest valgetest ameeriklastest, kus midagi erilist toimuma ei hakka. Kui lugu aga üha napakamaks läks, hakkasid tasapisi filmi võlud esile tulema. Huumor on äärmuslikum ja psühholoogilisem kui esmapilgul tundub. Niisugused ekstsentrilised komöödiad valmivad reeglina Euroopas, võib-olla Prantsusmaal. Korduvalt meenusid teosed sellistelt tegijatelt nagu Woody Allen, Tim Burton ja isegi Hitchcock. Ühes stseenis parodeeritakse isegi kavalalt "Taxi Driverit". Üks haiglasemaid filme, kus Hollywoodi staarid Ben Stiller ja Drew Barrymore üles astunud on. "The Cable Guy" fännidele peaks hästi passima. Põneval kombel ei saa tükk aega aru, kas loo keskmes olevale abielupaarile igal võimalusel pinda käiv vanamoor on lihtsalt seniilne või meelega manipulatiivne. Hästi välja kukkunud jant, mõnusalt sünge ja tähelepanelik. Vahepeal näiteks lõbustas, kuidas uude korterisse kolinud Alex ja Nancy teevad selles mõttes erinevaid sisseoste, et mees soovib praktilisi asju ja naine jälle täiesti dekoratiivseid. Pole siiani otsustada suutnud, kas Ben Stiller meeldib või mitte — muidu näib muhe tüüp olevat ja komöödiatesse sobib hästi, aga midagi intensiivset ja külmaverelist on ta juures. Antud filmis on tal suhteliselt pentsik soeng ka veel. Ma pole võib-olla õige mees rääkima, aga sellised sassis püstised juuksed kipuvad imeliku mulje jätma. Ju sellest tingitud, et mängib kirjanikku. Heidaks "Duplexile" ainult ette, et üleliia jaburaks kiskus. Eks tegemist olegi absurdikomöödiaga, aga enamasti liigne napakus teeb haiget. Mingist hetkest ei uskunud enam toimuvat, reaalsustaju kadus ära. Film sobib perfektselt neile, kel kogemust ebameeldiva(te) naabri(te)ga. Muuseas, kui mina kolisin pisikesse kappi, millest sai Ralfi nurga peakorter, kuulsin ma kõrvalkorteris igal öösel üht vanameest valjult köhimas. Ühel hetkel jäin mina koldeasti haigeks ja köhisin öösiti nagu pöörane, teades kogemuse järgi kindlalt, et naabridki kuulevad. Pärast seda pole kuulnud mingit köha läbi seina. Huvitav!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar