Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 1. mai 2016

Muljeid tänavusel HÕFFil nähtud filmidest

11. HÕFF lõppes sama kähku kui algas. Kirjutan lühidalt festivalil nähtud teostest. Ilm oli küll võrratu! Nädalavahetuse jooksul toimunust kirjutasin, nagu eelmisel aastalgi, Postimehe HÕFFi blogis.

"Kurjuse kangelased" ("Los héroes del mal")

Igatpidi intrigeeriv noortedraama teismelistest pättidest, kes eelistavad koolis käimise asemel tegeleda huligaanitsemise ja vägivallatsemisega, kusjuures üks nende seast, Aritz, osutub lausa psühhopaadiks, kes muutub filmi jooksul üha ebastabiilsemaks. Vahepeal meenutas "A Clockwork Orange'i" unustamatuid stseene, kus Alexi gäng ringi patseerib ja pahandusi teeb... isegi muusika oleks kui Kubricki valitud! Ses mõttes omapärane film, et ignoreerib teadlikult peategelaste vanemaid. Neid ainult mainitakse sporaadiliselt. Meeldivalt depressiivne ja heas mõttes haiglane draama, mis pani tegelikult palju kurjuse olemuse peale mõtlema. Miks kuritegelikud või sadistlikud inimesed, eriti noored, käituvad nii nagu nad käituvad? Aritzi rolli mängiv Jorge Clemente on šeff — näol pidevalt painatud ilme, nagu tal oleks valus ja hakkaks kohe nutma, aga samas naudib ka seda valu.

"Back Cup'i saare saladus" ("Vynález zkázy")

Vastupandamatult lõbus ja novaatorlik seiklusfilm Karel Zemanilt, kes kasutab oskuslikult animatsiooni, et tuua ekraanile hoogne fantastiline lugu, kus osa mängida mereröövlite bandel ja teadlastel. Palju on suuremaid ja väiksemaid masinad ning ekstsentrilisi karaktereid. 1958. aasta teose kohta hämmastavalt loominguline ja energiline vigureid täis film, mis vaimustab igal juhul noori poisse ja aurupungi fanatte, aga ka üldisemalt kõiki, keda tõmbavad innovaatilised tehnilised lahendused filmides. Zeman, kellele anti festivalil elutöö preemia, on inspireerinud mitmeid teisi uuema aja kineaste ja "Back Cup'i saare saladus" demonstreerib hetkega, miks see nii on.

"Varju all" ("Under the Shadow")

Avafilmiks valitud "Varju all" osutus rohkem vaikseks lohutuks sõjadraamaks, milles õuduka elemente. Silmapaistev on film põhjusel, et valminud Jordaanias ja loo tegevus leiab aset 80ndatel Teheranis Iraani-Iraagi sõja käigus. Peategelased, noor murelik ema ja tema hüperaktiivne tütar, ei saa ennast kodus hetkekski turvaliselt tunda, nii et kui toimuma hakkavad kummalised sündmused (näiteks kaob ühel hetkel jäljetult tüdrukule väga armas nukk, mis on selgelt halb oomen) ning ema lausa hirmsaid viirastusi nägema, tekib küsimus, kas keeruline olukord lihtsalt mõjutab neid psühholoogiliselt nii rängalt või on neid tõesti terroriseerimas miski üleloomulik jõud kuritahtliku džinni näol. Iseenesest kvaliteetne, täiskasvanulik ja nüansseeritud film, mis mõttekam kui lõviosa sellelaadsetest, aga ometi tekkis ebameeldiv tunne, et see kõik on juba liiga tuttav. Juba lollid jump scare'id rikkusid üldmuljet. Enamikule läks see teistmoodi tondilugu siiski korda, tundus mulle.

"Green Room"

Kaalusin mõtet jätta "Green Room" festivalil vaatamata ja oodata ära, kuni see umbes kahe nädala pärast kinodesse tuleb. Hea, et nii ei teinud, sest HÕFFil elab publik filmidele reeglina rohkem kaasa ja "Green Room" oli publiku elavate reaktsioonide järgi otsustades tõeline hitt. Ikka lõbus on kuulda inimesi ümberringi šokeeritult ahhetamas, kui filmis juhtub midagi ootamatult räiget, ja "Green Roomis" selliseid hetki jätkub. Midagi nii toorest-teravat poleks oodata osanud. Ei pane üllatuma, et Eestis vanusepiiranguks K-16. Väga hästi sobis siia ekstreemne vägivald — film räägib ikkagi ootamatult tekkivast konfliktist suvalise punkbändi ja neonatside seltskonna vahel, kes ei saa lubada tüüpidel oma pärapõrgus asuvast baarist mingil juhul lahkuda. Tolles baaris tegevus aset leiabki ja nii punkarid kui nende kiilaspäised vastased on tõeliselt värvikad kujud. Mõnusa rolli teeb neonatside liidrit kehastav Patrick Stewart, samuti tooks esile Anton Yelchini ja alati armsa Imogen Pootsi. Väga meelelahutuslik ja karm väike põnevik, minu kindel favoriit tänavuses programmis.

"Terminaator" ("The Terminator")

Arvasin esialgu, et vaatan aastate jooksul niigi ropult palju nähtud "Terminaatorit" 10-15 minutit ja kaon napsu võtma ja teistega juttu ajama, aga pagan, haaras uuesti nii mõnusasti kaasa, et ei lahkunudki poole pealt. Suurelt ekraanilt vaadates tundusid filmi täitvad hallid-sinised toonid eriti intensiivsed, nagu ka suits või udu mitmetes stseenides. Visuaalselt väga efektne film. Üks parimaid näiteid märuli, ulme ja õuduse oskuslikust ühendamisest. Olen hindama hakanud "Terminaatorisse" kätketud armastuslugu. Cameroni visioon lähitulevikust ja inimkonna saatusest on selgelt pessimistlik, aga samas on siin ju ka tugevat optimismi, sest Sarah ja Kyle Reese — kaks erinevast maailmast ja ajast pärit inimest — loovad koos inimeste tulevase päästja. Katastroof ei jää muidugi tulemata... viimane stseen on üsnagi kurjakuulutav. Märkasin alles nüüd esimest korda, et lõpus teeb suvaline poiss naisest just selle foto, mis hiljem Reese'i omaks saab. Ei suuda jätkuvalt otsustada, kas parem on "Terminaator" või selle suurejooneline järg.

"Sorgenfri"

Keegi taanlane, kelle nime ma ei suvatsegi meelde jätta, võttis nähtavasti pähe, et tahab oma zombifilmi teha ja tulemuseks "Sorgenfri", rutiinne ja väheütlev õudusdraama ohtlikust viirusest ja tavalisest perekonnast, kes annab endast parima, et sellest puutumata jääda... aga loomulikult osutub see tühjaks lootuseks. "Sorgenfri", millele mõtlesin vaatamise käigus alternatiivse pealkirja "Snoringfri", meenutas liialt kõikvõimalikke teisi analoogilisi teoseid (nagu "28 Days Later") ega äratanud ainsatki emotsiooni, sest ma lihtsalt ei leidnud põhjust peategelastest hoolida. Mõne Mads Mikkelseni kaliibriga näitleja osalus oleks asja oluliselt parandanud. Vaieldavalt kõige ebaoriginaalsem ja ilmetum teos tänavuses programmis. Tuletas momentaanselt meelde, kui villand mul sihukestest zombikatest on.

"Kutse" ("The Invitation")

Muljetavaldavast "Kutsest", mida enamik pärast filmi linastumist usinasti kiitsid, kirjutasin juba postituse aprilli keskel.

"Johnny Frank Garretti viimane sõna" ("Johnny Frank Garrett's Last Word")

Enne seanssi jõudsin hoogsasti tutvust teha suurepäraste Jamesoni kokteilidega (konkreetsemalt Jameson Whiskey Souriga vms), nii et filmi alguseks olin juba päris jokkis ja magasin suure osa sellest maha (minu puhul HÕFFil kahjuks enam kui tavaline nähtus), aga need stseenid, mida ma nägin, äratasid ainult vastumeelt. Rõvedalt oranž kogu film ka veel — keegi oleks pidanud režissöör Simon Rumleyle aegsasti ütlema, et post productionis filmi mingi filtriga üle lasta ei ole cool. Kui saabus stseen, mis väga vastikult "The Exorcisti" imiteeris, viskas mul üle ja tegin sääred. Rumley eelmine mängufilm "Red White & Blue" oli täitsa õnnestunud põnevik, käesolev teos jälle selline suvaline jurts, mis kvaliteedilt teistele tänavustele suures saalis näidatud filmidele selgelt alla jäi. Või vähemalt nii tundus mulle.

"Baskin"

Üht lähiaastate radikaalsemat ja omanäolisemat õudukat, noore Can Evrenoli debüüti "Baskin", arvustasin juba aprillikuu alguses. Filmi festivalil publikuga uuesti vaadates avaldas see jätkuvalt muljet. Paljud leiavad, et ei kanna lõpuni välja ja eks seal on mingi tõde sees, aga mulle lihtsalt lähevad peale sellised jälgid, märjad ja rämedad teosed, kus põrgu väravad lahti lüüakse. Pöörasin teisel vaatamisel rohkem tähelepanu igasugu sümbolitele ja detailidele, mida tegelikult ohtralt. Festivalile kohale tulnud Can osutus imetoredaks külaliseks. Muhe, et sedavõrd elurõõmus kutt nii morbiidse filmi tegi. Sain tema käest ülilaheda raamatu ka!

"Kullake" ("Darling")

Kuskil pool tunnikest jäi filmist vaatamata, sest ühel hetkel jõudis pärale, et ma ei mäleta, kuhu jope jäi ja suundusin seda otsima. Saali lõpuks ei naasnudki, kui kaotsi läinud rõivaeseme vähese vaevaga üles leidsin. Tundus sellise pentsiku, eksperimentaalse ja sihitu teosena, mille asemel vaataks parem ilmselgelt sarnast Polanski teost "Repulsion". Must-valget pilti oli samas vahelduseks meeldiv näha. Küsisin pärast "Kullakese" lõppu sõbra käest, et kas läks lõpupoole paremaks ka, mispeale sain vastuseks kindla "Ei". Niisugused sürrid psühholoogilised filmid lähevad üldiselt peale, eriti tõeliselt õõvastavad, aga see mõjus punnitava hipsteri-filmina, kust ei leia midagi peale unikaalse stiili.

"Teekond lõunasse" ("Southbound")

Kui mullu oli festivali viimaseks filmiks "Housebound", siis tänavu oli selleks ütlemata sarnase pealkirjaga "Southbound", natuke sarmikas ja vahvalt veider antoloogia, mis juba ammu huviorbiiti sattus. Antoloogiaid fännan ja "Southbound" on selles mõttes esileküündiv, et lood omavahel kavalalt ühendatud ning stiililiselt äravahetamisi sarnased, aga ühtlusele vaatamata tundus film tervikuna ikkagi kasinavõitu. Liiga palju seletamatust ja müstikat ilmselt — lõputiitrite saabudes ihkasin ainult hüüatada: "Möh?" Tühjast maanteest keset kõrbe oleks ju võinud särtsakamad lood välja pigistada. Meelde jäi aga Larry Fessendeni poolt mängitud raadio-DJ, kelle kommentaare vahepeal raadiost kuuleb. Mõnusa road movie tunnetusega see "Southbound", aga nii õuduka kui antoloogiana pigem nõrk. Tekitas kangesti tahtmise vaadata uuesti "Highway to Helli", mida lapsena telkust nägin. See oli vist sarnane.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar