Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 17. mai 2016

"That Sugar Film" (2014) / "Big Trouble in Little China" (1986) / "Escape from New York" (1981)

"That Sugar Film" (2014)

Toitumine on saanud märgatavalt kuumaks teemaks. Mul hakkab vaikselt villand saama artiklitest, mis paljastavad, kuidas ühe pitsaviilu või Big Maci või küpsise söömine mu keha mõjutab, või mida tarka ma köögis avokaadoga teha saan. Hoidke need avokaadod omale! Ma söön paska edasi ja naudin seda! Gluteen on parim! Suhkrut, tundub mulle, tarbin küll oluliselt vähem kui keskmine inimene. Vähemalt kaks aastat tagasi ostetud kilone pakk suhkrut pole endiselt tühjaks saanud ja igasugu karastusjookidele eelistan reeglina Eviani... või Stolichnayat. Kohvile suhkrut ei lisa, magusat söön harva. Viimasel ajal on palju räägitud, et suhkur on üks paha asi, mida tasub vältida. Austraallase Damon Gameau dokumentaal "The Sugar Film" ongi otsene demonstratsioon suhkru kahjulikkusest. Film on ülesehituselt sarnane "Super Size Me'le", kus Morgan Spurlock sõi kuu aega järjest ainult McDonalds'i toitu, saamaks teada, millised on burgeritest-friikatest koosneva dieedi füüsilised ja vaimsed mõjud. Gameau korraldab "That Sugar Filmis" analoogilise eksperimendi, aga tema eesmärgiks tarbida paari kuu jooksul igapäevaselt 40 lusikatäit suhkrut. Suures pudelis Mountain Dew's peaaegu 40 lusikatäit ongi. Gameau üritab aga saada peadpööritava suhkrukoguse kätte toodetest, mida naiivsem inimene võib lausa tervislikuks pidada (nagu jogurt või müslibatoonid). Nagu arvata võib, mõjub suhkrut täis toitude-jookide tarbimine noormehele pahasti. Film ise lausa häirivalt värviküllane, heatujuline ja humoorikas, suuresti tänu autori energilisusele. Gameau, entusiastlik katsejänes, on uskumatult karismaatiline ja kirglik tüüp ning kannab filmi imekenasti, aga kokkuvõttes ongi see rohkem meelelahutuslik kui informatiivne, suutmata öelda suurt midagi peale selle, et ohjeldamatu suhkrutarbimine teeb halba. Ja see fakt ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Kohati tundus, et dokk tehtud rohkem lastele kui täiskasvanutele. Mis puudutab karastusjooke: ühel hetkel vestleb Gameau noormehega, kelle hambad täiesti kõdunenud, sest ta joob päevas liitrite kaupa Mountain Dew'd. Ma mõistan suitsetajaid, keda ei koti selle harjumuse mõju kopsudele, või alkohoolikuid, kes oma maksast ei hooli, aga kas sa tõesti ei suuda lõpetada selle rohelise jama kaanimist, kui see hambaid nii jubedalt hävitab? Toosama noormees mainib ühtlasi, et tema paariaastasele nõole antakse Mountain Dew'd lutipudelis. Koomik Adam Carollal oli nähtavasti õigus, kui raadiosaates Loveline antud limpsi ajukääbuste nektariks kutsus.

"Big Trouble in Little China" (1986)

(*kordus*) John Carpenteri totraim film, armastatud fantaasiaküllane märulikomöödia "Big Trouble in Little China", pole kunagi isiklike lemmikute hulka kuulunud. Küll aga kuulub nüüdsest lemmikute hulka Carpenteri ning peaosatäitja Kurt Russelli poolt sisse loetud DVD kommentaar. Ülimalt tore kuulda kaht korduvalt koos töötanud vana sõpra pikki aastaid pärast filmi valmimist üheskoos nostalgitsemas ning oma karjääridest rääkimas. Muu hulgas arutleb tandem põhjuste üle, miks "Big Trouble in Little Chinast" kui suure-eelarvelisest märulist ei kujunenud korralikku kassahitti (nagu ennatlikult eeldati). Mis filmi ennast puudutab: eks ongi olemas spetsiifiline kontingent filmisõpru, kellele selle ekstsentriline huumor peale läheb, mistõttu "Big Trouble'ist" ka märgiline kultusteos sai. Mina nende hulka kahjuks ei kuulu. Ühtlasi jätab teemana külmaks kung fu, mis siin olulist rolli mängib. Iseenesest mõnusalt kõrgelennuline ja lõbus teos, mis hästi meelt lahutab, kuid Carpenteri tõsisemate filmidega nagu "The Thing" või "Escape from New York" see konkureerida ei suuda. Totaalne lastefilm, kus julge annus maagiat, muhedad kangelased ning slapstick huumorit. Ja eks lapsele näitan ka, kui peaks kunagi saama, aga senikaua ilmselt rohkem ei vaata. Paljukiidetud DVD kommentaar osutus aga enam kui toredaks. Eks iga kommentaar, mille Carpenter-Russell koos teinud on, pakub rõõmu, sest nad nii head vanad semud ning meeldiva iseloomuga pealekauba. DVD kommentaarid lähevad mulle üldse hästi peale, nii et kui oled juhtumisi mõnda tõeliselt muhedat ja/või informatiivset kuul(a)nud, siis ära vaiki.

"Escape from New York" (1981)

(*kordus*) Tõtt-öelda ei vaimusta ka "Escape from New York", John Carpenteri üks olulisemaid teoseid, mind sama palju kui teisi filmifänne, kuid mõistagi jään põnevusega jälgima, kui selle umbes korra aastas mängima panen. Mulle on see alati natuke robustne, napp ja monotoonne tundunud. Mäletan ühtlasi, et kui filmi esmakordselt nägin, ootasin muudkui, et sündmustik tõeliselt ägedaks muutuks, aga seda nagu ei juhtunudki. Ja John Carpenteri loodud muusika, vabandust väga, on oma primitiivsuses veidi tobe. Filmi peamisteks võludeks ongi ehmatavalt sünge ohtudest kubisev tegevuskoht ning šeff peategelane, kellest mõistetavalt kujunenud üks legendaarsemaid action-kangelasi: alati hapu näoga Snake Plissken. Kuna viimane nii vintske ja kange tüüp on, ei teki jälle kordagi tunnet, et mehega midagi halba juhtuda võiks, kui ta maapealseks põrguks saanud New Yorki presidenti päästma saadetakse, olgugi et panused suured. Mõnus, et Kurt Russell mitmes Carpenteri filmis peaosa mänginud. Võimatu otsustada, kas ta passib kõige paremini Jack Burtoni, MacReady või Plisskeni rolli. Kõik need tegelased on ütlemata sümpaatsed. Nüüdseks on näitleja päris vana ning kostab juba "Big Trouble in Little China" DVD kommentaaris (mis lindistatud sajandi alguses), et sai "Soldierit" tehes palju viga ega tahaks edaspidi võtta füüsiliselt koormavaid rolle. Siiski oleks tänuväärne, kui Carpenter väntaks veel ühe "Escape'i" filmi ning Russell jälle Plisskeniks kehastuks. Sellisel juhul võiks tulemus küll olla vähem piinlik kui 90ndatel valminud järg "Escape from L.A.", kus sangar vahepeal hiidlaine peal surfab nagu viimane kloun. Vaatasin ka "Escape from New Yorki" DVD kommentaariga, mis osutus vaimukaks ja valgustavaks nagu teisedki kommentaarid Carpenterilt-Russellilt. Vahepeal kostub seal muuseas tuttavlikku mulinat, misjärel Russell järsku lõbusamas tujus on. Filmi kiidan muidugi heaks. 80ndatel valmis vähe sama stiilseid ja tumedaid ulmemäruleid. Lihtsalt meeleolukusest jääb natuke puudu. Eks ta pole ajahambale hästi vastu pannud ka.

3 kommentaari:

  1. Kõige lahedam audiokomm on filmil "Drive". Ei, mitte see Ryan Goslingu igavuspomm vaid maailma parim b-kat märul http://www.imdb.com/title/tt0116147/ Film on ultrafun ja lavastaja ning näitlejate kommentaar dvd peal on lõbusaim, mida mina kuulanud olen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sweet, tänud soovitamast! Leidsin kommentaariga koopia ilusti.
      Esmalt tuleb aga film ise ära vaadata...

      Kustuta
  2. LA on ikka alahinnatud, kuule :D.

    https://www.youtube.com/watch?v=PkkGpXHVaFE

    VastaKustuta