Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 26. mai 2016

"The Confirmation" (2016)

Kibemagusa draama "The Confirmation" keskmes on alkohoolikust tisler Walt, kes teeb nädalavahetuse saabudes kohutava avastuse: keegi on pihta pannud hinnalised tööriistad, mida mehel kangesti tarvis läheb, et esmaspäeva hommikul ära teha talle usaldatud tööots. Abiks Anthony, väike poeg õnnetult lõppenud abielust, loodab rahahädas Walt tema koduks olevas väikelinnas varast üles leida ning tööriistad tagasi saada. "So they only took the specialty tools? They knew what they wanted. There's only a handful of guys in this town who know how to use those, or know their value," mõtiskleb üks Walti semu, kui juhtunust kuuleb. Sisse vehitud tööriistadest kõneldakse siin nagu "Pulp Fictionis" Marsellus Wallace'i salapärasest kohvrist või "The Maltese Falconis" Malta pistrikust, aga arusaadavalt armastavad sinikraed kalleid vahendeid, millega nad leiva lauale toovad.

Nädalavahetus läheb Walti jaoks veelgi hapumaks, kui mees teada saab, et tal tuleb tõenäoliselt kodust välja kolida, samuti lakkab töötamast tema auto. Probleemide kuhjudes süveneb muidugi ka Walti tahtmine juua, mida eksabikaasa on keelanud tal rangelt teha paari päeva jooksul, mil poeg temaga viibib. Sisukirjelduse järgi võib "The Confirmation" paista umbes sama naeruväärne kui seda oli näiteks "The Cobbler" Adam Sandleriga peaosas. Kui Bruce Springsteen peaks kunagi lolliks minema, kirjutaks ta niisuguse narratiiviga laulu. Ega ta väga tõsiseltvõetav olegi, aga vähemalt osatäitjad eesotsas Clive Oweni ning kangesti Culkini vendi meenutava Jaeden Lieberheriga (kes mängib Walti poega) äratavad sümpaatiat ning filmis leidub siin-seal muhedaid kilde, näiteks usuga seoses. Usk on filmis fundamentaalne teema. Sõnakuulelik Anthony, kes regulaarselt kirikus käib, õpib isa seltsis veedetud nädalavahetuse jooksul palju aususe ning headuse kohta, olles ühel kriitilisel hetkel ka ise pättust tegema sunnitud.
"The Confirmationi" käsitlus alkoholismist on selles mõttes isegi originaalne, et tavaliselt kujutatakse antud probleemi puudutavates draamades joobesolekut ja mitte võõrutusnähte. Pojaga õhtut eksnaise ja tolle uue abikaasa kodus veetes ning korraga avastades, et majapidamises pole napsu, mida võtta, kattub Walti nägu peagi higiga ja tal tekivad hallutsinatsioonid, nii et film peegeldab väga tõetruult kannatusi, mida kogeb joodik, kes tükk aega karmilt näiteks Stolichnayat lahendanud ning järsku lõpetanud. Kuna mulle jäi esialgu mulje, et Walt pole juba mõnda aega joonud ning püüab kohusetundlikult hoiduda seda tegemast pojaga olles, läksin veidi kurvaks mõistes, et mees tegelikult joonud nagu vana parm ning alles lapse külla saabudes pudelist eemale püsima hakanud. Seda enam on kahju, et film ei selgita aktiivsemalt peategelase probleemide tagamaid, uskudes justkui, et taust tähtsust ei omagi.

Clive Owenile nähtavasti meeldib alkohoolikuid mängida — mulle väga korda läinud "Words and Picturesis" tegi ta täpselt sama ning võiksin vanduda, et on teinud varemgi. Minu jaoks üks näitlejaid, keda alati põnev jälgida, mistõttu ka "The Confirmationile" pilgu peale heitsin. Stsenaarselt paraku üsna kasin ja napp film armetutest töölisklassi inimestest, mis rohkem totter kui tundeline. Raske ju hoolida, kui põhiprobleemiks on tuuri pandud tööriistakasti leidmine, olgugi et see osutub põnevaks sümboliks. Jõudsin ühel hetkel järeldusele, et kui Waltil peaks õnnestuma tööriistakast tagasi saada, pärandaks ta selle tulevikus Anthonyle ja tõenäoliselt saaks temastki täisikka jõudes samasugune läbipõlenud töömees. Aga on lootust, et temast saab vähemalt moraalne töömees. "The Confirmationi" näol muuseas tegemist "Nebraska" kirjutanud Bob Nelsoni debüüdiga.

P.S. Märkasin pärast teksti kirjutamist, et IMDb's žanriks märgitud Comedy. Mina filmi komöödiana võtta ei osanud, aga ilmselt selgitab mainitud totrust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar