Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 31. mai 2016

"The Do-Over" (2016)

"The Do-Over", järjekorras teine film, mis toodetud Adam Sandleri poolt eksklusiivselt Netflixile, on küll üks tema magedamaid ja haiglasemaid komöödiaid eales, olles rohkem huvitatud naistegelastele viga tegemisest kui andekast huumorist. Kui labasemateski Sandleri jantides on mõned momendid, mis oma tobeduses kõkutama panevad, siis "The Do-Overi" ja eriti selle amoraalsete peategelaste juures pole absoluutselt midagi naljakat. Millest on kahju, sest identiteedivargust ning elus uue lehekülje keeramist puudutav lugu pole otseselt igav. "The Do-Overis" kehastub Sandler valelikuks maniakiks Max Kessleriks, kes kohtub taas kooliaegse semu Charliega ning, kuuldes viimase armetu elu kohta, otsustab lavastada nii enda kui Charlie surma. Mehed võtavad endale uued identiteedid ning põrutavad Puerto Ricole, kus loodavad üheskoos alustada uut elu palmide all (antud filmi tegemine oli Sandleri jaoks ühesõnaga järjekordne päikeseline puhkus). Paraku olid mehed, kelle identiteedid sõbrad omale võtsid, mitte lihtsalt jõukad, vaid ka suurtes jamades ning peagi püütakse ots peale teha ka Maxile ja Charliele, kes nüüd kannavad uhkelt nimesid Butch Ryder ning Ronald B. Fishman. Viimane mõistab ruttu, et rutiinne töö pangas, nõmedad lapsed ning näägutav truudusetu abikaasa võisid igapäevaselt vastikust äratada, aga vähemalt polnud tema elu ohus. "The Do-Overi" näol pole tegemist pole puhtalt komöödiaga — siin leidub ka põgusaid action-stseene ning kõvasti plot twiste, üks kummalisem kui teine. Kuna ühel hetkel ilmneb, et tegelased ajavad taga vähiravimit, mis võiks just seda haigust põdeva Maxi terveks teha, on stoori kokkuvõttes parajalt idiootne.

Mind hakkas "The Do-Over" intrigeerima siis, kui kuskilt lugesin, et Sandleri tegelane osutub psühhopaadiks, aga lõpuks päris hästi välja ei joonistunudki, mis mehel täpselt viga on. Et tal kruvid kergelt logisevad, saab ruttu selgeks. Ühes stseenis tulistab Max koos Charliega merel olles signaalraketi teise laeva suunas, mille pardal seltskond kaunitare. See ei jää tema ainsaks vägivallaaktiks naiste vastu, sest kui peategelastel õnnestub leida tõelise Ronald B. Fishmani lesk, peab Max targaks ideeks naisele matkaautoga tagant otsa sõita, kui viimane sörgib. Selgitades, et oskab hästi relvi kasutada, kuna käis kunagi politseiakadeemias, reedab Max isegi, et üks põhjuseid, miks temast võmmi ei saanud, oli halb sooritus psühholoogi juures. Aga ma ei tea, nii iseloomult kui käitumiselt ei eristu Max nii teravalt teistest tegelaskujudest, keda Sandler läbi aastakümnete mänginud on. Lihtsalt Maxile meeldib inimestele hirmutava entusiasmiga haiget teha, mis ennekõike peegeldab stsenaristide patoloogilist küünilisust. Filmi misogüünia jõuab haripunkti, kui Charlie kolgib üht naistegelast kõhtu, hüüdes samal ajal: "I'm so tired of women lying to me and fucking me over."
Filmi vältel üha koletumaks muutuvat Charliet mängival David Spade'il (keda mulle meeldiks kangesti mõne tõsise draama peaosas näha) paistab lihtsalt igav olevat. Puerto Rico tänavatel Ferrariga ringi kimamine Spade'i vist nii tuliselt ei ahvatlenud kui kamraad Sandlerit, kelle jaoks niisugused lihtsad lõbud on nähtavasti ettekääne "The Do-Overi"-suguseid läbini banaalseid jante teha. Antud teosega toidab Sandler ilmselt ka fantaasiat, et võib ka lahe märulistaar olla, aga jõusaali ta muidugi minna ei viitsinud. Midagi mõistmatult ebatervet, küünilist ja toksilist on kogu filmi juures, mis isegi Sandleri komöödia kohta kätkeb endas ehmatavalt palju vägivalda ning šovinismi. Need naistegelased, kes ei osutu napakaks, saavad lihtsalt taha või näitavad rindu, ja isegi homode mõnitamiseks leitakse soodne võimalus. Tõsi, samad probleemid olid ka näiteks "That's My Boy'l", kus stripparid olid paksud või invaliidid ning intsestist tehtud üks suur võllanali, aga vähemalt "That's My Boy" oli naljakas. "The Do-Overi" probleem pole niivõrd naljade halvas kvaliteedis, kuivõrd naljade üldises vähesuses.

Lõviosa filmi pea kahetunnisest kestusest kulub lugematute toodete reklaamimisele — huvitav, kui palju maksis Corona Extra ideaalse kaadri eest, kus üksainus pudel sädelevat Coronat seisab liivasel rannal tulitava päikese käes, justkui anuvalt oodates, et keegi tuleks ja selle ühe sõõmuga tühjaks jooks? Ma pole muuseas kaugeltki ainus, kes peab "The Do-Overit" üheks viletsaimaks Sandleri komöödiaks — Den of Geek nimetas selle oma arvustuses lausa tema halvimaks üldse. Huvitav, kas Sandler ei pea nii palju huvituma poliitilisest korrektsusest, kui teeb filme Netflixile ja mitte kinolevisse? Ühtlasi imestan, kas põlatud koomik soovib juba ammu uut identiteeti, võimalust puhtalt lehelt alustada?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar