Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 25. mai 2016

"X-Men: Apocalypse" (2016)

Mõtlesin esialgu kirjutada, et "X-Men: Apocalypse" on suurejoonelisem ja ambitsioonikam kui sellele eelnenud "First Class" ning "Days of Future Past", aga see kõlab ülemäära kiitvalt. Tõsi, "Apocalypse" on suurejoonelisem ja ambitsioonikam küll, aga ka sellevõrra ajuvabam, lärmakam ja segasem. Leidub üksikuid haaravaid suurepäraselt lavastatud stseene (näiteks kui kurjam Apocalypse saadab kõik maailma tuumarelvad kosmosesse), kuid üldiselt on tegu nukralt tüütu ja tuttavliku laiatarbekaubaga, kus näeme juba kümnetes koomiksifilmides esinenud probleemi: näiliselt peatamatu olend, kes saanud pahaseks, ihkab inimkonda likvideerida.

Kui 1983 tõuseb tuhandeid aastaid kestnud talveunest tuhakarva kaak En Sabah Nur ehk Apocalypse — kõige esimene mutant üldse, keda omal ajal kummardati Egiptuses kui jumalat —, absorbeerib televiisori kaudu informatsiooni maailmas toimuva kohta ning otsustab korraldada piiritu hävitustöö, võtab ta appi mõned kibestunud mutandid, nende seas roosa lassoga beib Psylocke, tiibadega jota Angel ja Magneto, üks äratuntavamaid tegelasi "X-Meni" maailmast. Oscari nominent Michael Fassbender, kes võimsat mutanti sedapuhku kolmandat korda kehastab, ei saa "Apocalypse'is" säradagi, sest Magnetost on tehtud napisõnaline viripill, keda Apocalypse muretult ekspluateerib. Oeh, keegi võiks anda koomiksifilmide piinlevatele kurjamitele Diana Kralli plaadi ja stressipalli... võib-olla rahustaks see nad maha. Mulle kangesti "Wishmasteri" õelat džinni meenutanud Apocalypse'i meeskond näeb välja nagu maailma kõige magedam metal-bänd, mistõttu ei kahelnud ma hetkekski, et kangelaslikel headel mutantidel — Mystique'il, Nightcrawleril, Cyclopsil, Quicksilveril ja teistel — vastastele lärmakas finaalis tuutusse anda õnnestub. Apocalypse'i mängival Oscar Isaacil läks vist kõva grimmi all raskeks emotsioonide välja näitamisega, sama hästi oleks võinud antud rollis esineda käpiknukk. Aga vahest tundis Apocalypse lihtsalt jõuetust, olles tuhandeid aastaid püramiidi sees koomas olnud?

Kuulistki kiiremini liikuda suutvat Quicksilverit mäletavad kõik eredalt "Days of Future Pastist", mille koomilisimas stseenis pidi ekstsentriline mutant Pentagonis kamraadid päästma, kui nende suunas tuli avati, muutes ükshaaval kuulide trajektoore. Sama kordub "Apocalypse'is", sest jõudes Xavieri kooli hetkel, mil see plahvatab, jääb Quicksilveri kohustuseks päästa ükshaaval majas viibivad mutandid ning väikese pitsat armastava kutsika. Tõhusalt vaimukas ja loominguliselt tehtud stseen, kuhu valitud ka võrratu laul Eurythmicsi "Sweet Dreamsi" näol, ent ühtlasi on see ka osa põhjusest, miks "Apocalypse" koomiksifilmina ei imponeeri — filmis ennekõike korduvad ideed, mida varasemates "X-Meni" filmides juba kohatud, ja nii süžeeliinide kui tegelaste rohkuse tõttu on seda pealekauba pagana raske jälgida. Sorry, aga kas me peaksime tõesti mäletama üht tšikki viie aasta eest välja tulnud "X-Meni" filmist, keda Xavier põrutada tahtis, enne kui invaks jäi? Quicksilveri kiirusel tahtsin kinosaalist pageda hetkest, mil käivitus ütlemata igavana mõjuv lahing filmi lõpus, kus Magneto asub Apocalypse'i käsul oma võimeid kasutades kogu maailma põrmustama ning sarmikad heerosed püüavad totaalse katastroofi ennetamiseks riiukukkedele kolakat anda. Isegi "X-Men: The Last Standil" (mida käesolevas jaos iroonilisel kombel subtiilselt pilgatakse) ning "X-Men Origins: Wolverine'il" olid asjalikumalt realiseeritud lõpud. Jah, juba kriminaalselt jabur Wolverine'i ja taandarenguga Deadpooli vaheline kakelung mõjus haaravamalt kui "Apocalypse'ile" punkti panev elutu kurdistav mürgel.

Kui mu jutt nüüd hirmus negatiivne tundus, siis nendin, et olen rohkem pettunud kui vihane, teades etemate "X-Meni" jagude järgi, milleks režissöör Bryan Singer, antud filmiseeria vaimne isa, võimeline on. "X-Men: Apocalypse" pole solvavalt rumal, pakub korralikku meelelahutust (viimane pooltund välja arvatud) ning mõistagi võimalust kohtuda taas karismaatiliste tegelastega, kes aastate jooksul kalliks saanud — isegi ehmatavalt animaalseks muutunud Wolverine näitab nägu. Siiski: nii kurb kui seda öelda poleks, saadab "X-Men: Apocalypse" signaali, et mutandid on ennast ammendama hakanud. Vaat Quicksilver võiks oma filmi saada! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar