Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 20. mai 2016

"Zootopia" (2016)

Disney edumeelne "Zootopia" on nagu lapsemeelsemate loomakaitsjate märg unenägu, kujutades vaimustavat värviküllast maailma, kus suuremad-väiksemad antropomorfsed loomad sõbralikult koos elavad. Nende seas jänes Judy Hopps (saad aru jah? Hopps!), kes pärast politseiakadeemia lõpetamist reisib rongiga maalt Zootopia-nimelisse suurlinna, et seal korda valvama hakata. Kuna Hopps on esimene jänesest võmm Zootopias ning uutest kolleegidest märgatavalt pisem, ei ole kogenematul kikk-kõrval lootust ametis kaua vastu pidada. Hopps saab oodatud võimaluse end tõestada, kui ülemus annab talle korralduse iseseisvalt üles leida salapäraselt haihtunud saarmas Emmitt. Jänkul ei jää muud üle kui võtta appi kaval rebasest kelm Nick Wilde, kelle karisma on lausa pimestav!

Saarma jälgi ajades satub tandem väga erineva iseloomuga imetajatest kubisevas metropolis igasugu sekeldustesse ning avastavad peagi, et on saanud millegi suurema jälile kui arvata osanuks. "Zootopia" on ootuspäraselt meelelahutuslik, aga ka relevantne satiir, mis peaks rahuldama neidki, kelle meelest Hollywoodi animafilmid läinud ettearvatavaks ja ideed korduma hakanud. Ei pea olema geenius nägemaks, et ainult rääkivatest loomadestki koosnevas maailmas kehtib kirjutamata reegel, et suuremad on väiksematest üle ning teistsugustesse suhtutakse eelarvamuslikult. Tõepoolest, jänesed ei hiilga just suurusega ning neid teatakse kui kartlikke loomi, mistõttu Hopps Zootopias tööle asudes kiiremas korras parkimist korraldama määrataksegi.
Kui ta poleks jänes, millesse ta ju midagi parata ei saa, vaid mõni pirakam loom, ei alahinnataks teda esimesest silmapilgust (ja olgu märgitud, et erinevalt kolleegidest on ta emane). Linnapea, kes kuigi palju usaldust ei ärata, on kõrge ja hirmus lõvi, tema alluvad jälle väikesed äbarikud. Ajakirjanikena töötavad põrsad-lambad. Ja nii edasi. Zootopia ja reaalse maailma vahel saab tõmmata lugematuid paralleele. Tegijad on lahedalt kirjut ja interaktiivset loomade ühiskonda kujundades tahtnud kõnetada ka täiskasvanud vaatajaskonda, kes vaevuvad mõtlema aktuaalsete sotsiaalsete probleemide peale. Niisama naljakaid situatsioonegi on filmis üksjagu. Teatavat äratundmisrõõmu pakub stseen, kus Nick ja Hobbs autoregistrikeskusesse lähevad ning viimane enda õuduseks avastab, et telleriteks absurdselt aeglased laiskloomad, kellel kulub lühilause ütlemiseks minut. Kes poleks sellist kohta külastades kähku kannatamatuks muutunud?

Vahepeal parodeeritakse lõbusalt "The Godfatherit" ning tutvustatakse jutukat nirki, kes äritseb tänaval piraatkoopiatega filmidest nagu "Wrangled" või "Pig Hero 6". See on vist küll esimene kord, kui Disney filmis nii otseselt stuudio varasemale loomingule viidatakse? "Zootopia" äärmiselt avarana mõjuvat mitmekesist maailma avastada on meeliköitev, ja nii irooniline kui see ka poleks, jutustab film inimliku loo, mis lootusrikkalt tolerantsust ja võrdõiguslikkust propageerib. See on midagi tähenduslikumat-teravamat kui loomaaias käimisele sarnast kogemust pakkuv kõrgelennuline seiklus mudilastele. Viimane animafilm, mis nii väljapaistvalt ühiskondlikke probleeme puudutas (pisut teistsuguseid küll), oli "The Lego Movie".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar