Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 13. juuni 2016

"13 Hours: The Secret Soldiers of Benghazi" (2016)

Hollywoodi koljati Michael Bay poolt lavastatud "13 Hours: The Secret Soldiers of Benghazi", põnevusmärul USA sõdurite ekstreemsest tuleproovist Benghazis Liibüas, meie kinodesse ei jõudnudki. Mul oli igatahes huvi näha, kas ajuvabade, aga tehniliselt väljapaistvate blockbusterite poolest tuntud filmitegijal kukkus see tõsieluline sõjafilm huvitavamalt välja kui sajandi alguses ilmunud spektaakel "Pearl Harbor". Mastaapseid lahinguid on Bay armastanud teadupärast kujutada karjääri algusest saati (näiteks targutavate robotite vahelisi) ning vapratest sõduritestki pole tema filmides reeglina puudust tulnud, kuid tihedamat "Black Hawk Downi" laadset surmtõsist realistlikku märulit pole ta õigupoolest enne teinud. Ja Bay mõne aasta tagune katse vändata väiksema eelarvega film tõestisündinud loo põhjal, juhmakate kehakultuurlaste poolt läbi viidud haiglasest inimröövist jutustav "Pain & Gain", osutus täitsa paeluvaks, teravmeelseks ja lausa kõnekaks filmiks, mida jälgides ei teadnud täpselt, kas peaksid nutma või naerma.

"13 Hours: The Secret Soldiers of Benghazi" naerma ei aja — see on karistavalt intensiivne ja ärev sõjafilm, kus peategelased peavad nende poole suunatud automaatrelvadega tõtt vahtima juba umbes 5. minutil, vahetult pärast rammestavalt päikesepalavasse Benghazisse jõudmist. Kuna tegemist Bay tehtud sõjafilmiga, pole vaja öeldagi, et võtmesõnaks maskuliinsus: filmi tegelaskonna moodustavad higised musklis mehepojad, kes räägivad kolm korda kõvemini kui tarvis oleks ning söövad ilmselt hommikusöögiks püssirohtu. Üks USA Benghazi konsulaadis pabereid määriv blond neiu, kelle näol ilme, nagu toolilt tõusmise korral ähvardaks teda mahalaskmine, mõjub nende mürakate keskel esialgu tõelise võõrkehana, kuid minu suureks üllatuseks demonstreeris ta peagi, et on hoopis kõvemast puust. Teades Bay halbu harjumusi, eeldasin ennatlikult, et tema ülesandeks saab olema võimalikult vähe prääksuda ning ennast igal võimalusel pesuväele võtta. Isegi John Krasinski, keda teatakse häbeliku Jimina komöödiasarjast "The Office", suudab endise mereväelase Jack Silva rollis veenda, olles enne kaamera ette hüppamist paksu habeme kasvatanud ning pikaldaselt jõusaalis pressinud. Ühesõnaga: iga stseeniga filmis saaks reklaamida steroide ning tunne, nagu oleksid sattunud mängima mõnd jagu "Call of Duty" videomängude seerias, on kerge tekkima, aga minust oleks naiivne öelda, et Bay ei mõista teha peadpööritavalt kineetilisi põnevikke. Käesolev film paneb jälle kahtlema, kui kasulik on see oskus reaalselt toimunud verise konflikti kujutamisel. Tõesti 13 tundi pikana näiv "13 Hours" on enam kui kompetentselt tehtud, kuid ajusid nüristav märul, mille tulevärk paneb vaikust sügavamalt hindama kui jalutuskäik pärast valusat peretüli.
Ma ei ole kaugeltki kõnealuse filmitegija fänn — Bay on kahtlaste väärtushinnangutega ülbe mees, kes mõtleb oma arulagedaid märuleid vändates ennekõike teismeliste poiste huvidele —, aga ta mõistab lausa intuitiivselt, mida tähendavad tempo, liikumine ja pinge, ning tal on alati ette näidata mõningaid huvitavaid trikke. Pärast Every Frame a Painting poolt kokku pandud analüüsi What is Bayhem? nägemist olen lähemalt jälgima hakanud, kuidas ta kaamerat käsitseb ning ka "13 Hoursit" oli põnev selles valguses tudeerida. Ära saa valesti aru, filmil puudub sügavam kunstiline väärtus, kuid paljud lavastajad oleks sama stsenaariumi põhjal teinud oluliselt lohakama ja ilmetuma märuli. Teisalt pole kahtlust, et nii mõnigi lavastaja oleks sama lugu käsitlenud intelligentsema nurga alt. "13 Hoursi" teine pool on üks kaootiline lõputuna näiv action-stseen, ja nagu enamik teisi Bay teoseid, kulgeb see algusest peale äärmiselt hingetult ning närviliselt. Juba siis, kui kuulid esimese tunni lõpus lendama hakkavad, tunned end ärevamalt kui pärast kümne Red Bulli joomist või äärepealt auto alla jäämist.

Filmil oleks kui üksainus motiiv: vaataja nii põhjalikult läbi põletada, et ta tahaks pärast kahte ja poolt tundi (!) Benghazi lämbes sõjapõrgus veetmist ainult kogu ülejäänud päeva lamada voodis ja vaadata dokfilmi lepatriinudest. Mind kipuvad niisugused väsitavad, mitte hetkekski paigale jäävad surmtõsised põnevikud frustreerima ja see lärmakas ood heroilistele ameerika machodele pole erand. Mõõt sai ruttu täis samamoodi, nagu vahtides pirakaid roboteid suurlinna ükskõikselt maatasa tegemas. Tunnistan, et olen enamikke Michael Bay meelelahutuslikumaid filme vaadanud rohkem kui korra, aga "13 Hoursi" puhul mul sellist kavatsust pole. Kui talendikas koomik otsustab mängida draamas, võib ta endiselt sarmikas olla, aga suur on oht, et jääd igatsema tema vaimukust. Michael Bay ja "13 Hoursiga" on analoogiline olukord. Poleks eales arvanud, et millalgi nii ütlen, aga ma igatsen Optimus Prime'i! Täpselt aasta pärast saabki jälle 3D-prillid ette panna ja näha neist kirjutest rauakolakatest õli sperma kombel välja pritsimas. Woohoo...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar