Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 25. juuni 2016

"Approaching the Unknown" (2016)

Kes pärast "The Martiani" vaatamist tundis, et isu Marsi-teemaliste ulmefilmide järele ei saanud täielikult rahuldatud, võib ette võtta Mark Elijah Rosenbergi igati eesmärgipärase autoritöö "Approaching the Unknown", kus usaldusväärse Mark Strongi poolt mängitud astronaut William D. Stanaforth saadetakse ihuüksinda 270 päeva kestvale teekonnale punase planeedi suunas. Marssi kavatsetakse koloniseerida ning sinna elama asuda planeeriv Stanaforth on valitud esimeseks inimeseks, kellel luksus selle pinnale astuda.

Film jälgib täielikult pikka ja üksildast reisi, vastates ükshaaval erinevatele missiooni puudutavatele küsimustele, mis võivad vaatajat vaevata, ning seades Stanaforthi erinevate tehniliste probleemide ette, mida pardal lahendada. Nagu "The Martiani" Mark Watney, on missiooniks aastaid valmistunud Stanaforth nutikas ja pragmaatiline teadlane, kes muu hulgas loonud temaga kaasas oleva unikaalse reaktori. Kuna mees rändab solitaarselt, võib ennatlikult jääda mulje, et teksti filmis peaaegu polegi, kuid tegelikult peab ta regulaarselt videokõnesid kolleegide või teda imetlevate võõrastega. Samuti kuuleme eksistentsiaalseid sisemonolooge.

Üksildaste astronautide psühholoogilistest jõukatsumustest on läbi aastakümnete mitmeid filme tehtud — esimese hooga meenuvad võrratu "Moon" ja 70ndate kultusteos "Silent Running" — ning "Approaching the Unknownil" puudub kahjuks oma kindel nägu, mille järgi teda mäletama jääda, aga hästi kammerlike ning tõsisesisuliste ulmekate austajail ei tohiks seda vaadates piinlik hakata. Režiidebüüdi kohta on see suht ambitsioonikalt teostatud, stsenaarselt ilmekas ning meelevastaseid maitsevääratusi siin ei silma. No näiteks ei ilmu ootamatult välja värdjalikke elukaid (vaatan sinu poole, Danny Boyle!) ega näe inetuid arvutis tehtud plahvatusi, mis ähvardaks kosmosekauboi laevast minema tähtede vahele lennutada.
Tegemist pole lennuka seikluse, vaid pessimistliku karakterdraamaga, mis keskendub koduplaneediga hüvasti jätnud Stanaforthi motiividele, eesmärkidele ja tunnetele. Käesolevat lugu saaks edukalt teatrilavalgi etendada. Filmi vaevab aga kaks esileküündivat probleemi. Esiteks: katarsiseni jõudes hakatakse liiga julgelt "2001: A Space Odysseyt" ahvima ning näeb maailma kõige tobedamat skafandrit. Kui nüüd täitsa karm olla, siis viimased minutid on nagu popsus peaga kokku pandud Snickersi reklaam. Teiseks: Mark Strongil, kes reeglina väärikalt esineb, ei õnnestu intrigeerivalt kirjutatud peategelast huvitavaks mängida. Kui mainitud Mark Watney oli botaaniku kohta meeletult karismaatiline tüüp ning "Moonis" oli põnev jälgida Sam Belli oma seletamatu teisikuga jagelemas, siis Stanaforth meenutab oma monotoonsuses kuivetut robotit. Kaldud imestama, kas tal võib iga hetk peast mõni kruvi välja kukkuda.

Kui peaossa oleks leitud näitleja, kes lähenenuks tegelasele loomingulisemalt, võiks "Approaching the Unknown" isegi suurepärase madala-eelarvelise ulmedraamana mõjuda. Aga mis selle juures igal juhul võluvad, on hea tunnetus ning teatav intelligentsus, mida kaasajal ei saa paljude ulmekate kohta öelda. Film nõuab mõningast seedimist ning paneb kõigele lisaks mõtlema ühe reaalse globaalse probleemi ehk veepuuduse üle, sest Stanaforthi loodud riistapuu võimaldab mullast puhast vett saada. Selliseid taibusid Maa vajabki, aga vaat — ta saadetakse sealt hoopis minema...

Mu sõber Guy sedalaadi filmidest jälle ei vaimustu. Kui seda kirjeldasin, kostis ta: "sounds more like approaching 8 hours of good sleep to me".

2 kommentaari:

  1. Kaks asja. Esiteks see, et juba mitmendat postitust järjest sa räägid sellest, et oma esimest filmi tegevad režissöörid kipuvad oma lähenemises olema ettevaatlikud ja mitte eriti isikupärased. Filmikunstis on ikka ju vastupidi. Esimeses paaris filmis avaldub lavastaja isikupära kõige ehedamalt ja väljapaistvamalt ja edaspidi kipub pigem olema nö juba sissetallatud raja järjest uuesti kasutamine. On sul tuua mõni näide väljapaistvast lavastajast, kelle esimesed paar filmi olid ettevaatlikud/isikupäratud, aga kes siis hakkas järjest omanäolisemaid filme tegema?

    Ja teiseks. Miks sa eeldad, et botaanikutel pole karismat? (Ja ausalt, ma ei küsi seda seepärast, et ma ise taimeteadlane olen.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, ma arvan, et palju sõltub sellest, kas režissöör on ise ka stsenaariumi kirjutanud, kas tegemist on autoritööga. Ma kindlasti ei eelda, et debüüt on isikupäratu, aga kui film pole hea ja ma näen, et režissöör pole varem ühtegi mängukat teinud, tundub see arusaadavam.

      See botaaniku asi oli pooleldi naljaga öeldud (kirjutatud)! :)

      Kustuta