Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 22. juuni 2016

"Before I Wake" (2016)

Alles saime Mike Flanaganilt sarmika thrilleri "Hush", kus kurttumm kirjanik peab püüdma end kaitsta temaga külmavereliselt mängiva psühhopaadi eest, ja õige natuke hiljem ilmus tema "Before I Wake" — meie kinodeski jooksnud fantaasiarikas õudukas abielupaarist, kes pärast lihase poja kaotamist võtab nõuks lapsendada orvu ning avastab peagi enda jahmatuseks, et uue pereliikme unenäod saavad maagiliselt reaalsuseks. Kui särasilmne Cody unne suigub ning unes näiteks liblikaid näeb, ilmuvad tosinad ehtsad liblikad, graatsilised ja kirevad, pere elutuppa ning haihtuvad siis sama ruttu, kui ilmusid. Kujutan ette, kui piinlikuks võib elu nende majapidamises muutuda, kui Codyst saab teismeline ning kasuvanemad alati teavad, mis ta viimati voodipesu ära mäkerdama sundis! Cody unikaalne võime, mille üle tal endal kontroll puudub, muutub aga ohtlikuks, kui laps näeb õudusunenägusid. Cody pole ennast õieti sisse eladagi jõudnud, kui kasuema Jessiele paljastab, et talle ei meeldi magada, sest siis ilmutab end olevus, kes sööb inimesi ning kannab hüüdnime The Canker Man. "Insidious" on igatahes kerge meenuma — nagu James Wani hittfilmis, toimub "Before I Wake'is" ühe tavalise pere pojaga midagi tõeliselt kummastavat ning puututakse kokku kuritahtliku ebamaise olendiga. Temaatiliselt sarnaneb "Before I Wake" paljuski Flanagani sümpaatse "Oculusega", sest kummaski filmis näeb keerulisi perekonnasuhteid, hingeheitlust, traagiliste minevikusündmustega leppimist.
Õudusfilmi kohta osutus "Before I Wake" nii võluvalt soojaks ning tundeliseks, et julgeksin seda tungivalt soovitada igaühele, kes mu lemmikžanrist ei hooli, sest ennekõike tegemist muinasjutulise draamaga leinast, mis lihtsalt hädiste hirmutiste abiga õudukaks maskeeritud. Kirjeldamatult kaunid on stseenid, kus elfmanliku taustmuusika saatel sammub Jessie ja Marki elutuppa seletamatult nende surnud poeg, keda nad kallistada-puudutada saavad, sest Cody näeb teda parasjagu unes. Kohe võib meenuda "Jacob's Ladder", mis kulmineerub sarnase vägagi südantsoojendava stseeniga. Kompleksne ja emotsionaalne lugu pani pisaraid poetama ja mitte pettumusest, nagu suur osa kaasaegseid õudukaid, vaid sügavast kaastundest. Mind liigutavad filmid kaotusest, eriti kui nad pakatavad maagiast või müstikast. Õudukana on "Before I Wake" parimal juhul kompetentne — Cody košmaaridest välja kargavad värvitud jeekimid eesotsas "South Parki" tulnukaid meenutava The Canker Maniga näevad vildakad välja —, aga draamana jälle äärmiselt mõjuv. Ja draamaks liigitada "Before I Wake'i" õigupoolest tulekski. Sama kehtib "Oculuse" kohta, nagu selle arvustuses aastate eest juba välja tõin. Olles toda filmi näinud, teadsin, et pean autor Mike Flanagani tegemistel silma peal hoidma ning nagu näha, toimisin õigesti.

Muuseas, "Before I Wake" sai juba paari aasta eest valmis, kuid tükk aega takistas filmi väljatulekut levitaja Relativity Media pankrotistumine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar