Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 11. juuni 2016

"Cell" (2016)

Olles läbi aastate lugenud suure innuga erinevaid Stephen Kingi romaane ning üldiselt nautinud ka nende põhjal valminud filme, ootasin juba ammu menuka õuduskirjaniku loo "Cell" (eesti keeles ilmunud kohutava pealkirjaga "Mobla") ekraniseeringut, millest hakati rääkima juba mõnda aega pärast selle ilmumist 2006. aastal. Esialgu pidi filmi lavastama Eli Roth, mis tundus igati asjaliku valikuna, aga ühel hetkel kuulutas "Hosteli" autor, et soovib keskenduda muudele projektidele ning "Celli" filmist ei olnud seejärel tükk aega enam midagi kuulda. No nüüd tuli see viimaks välja — täpselt kümme aastat pärast romaani väljatulekut — ning režissööriks Tod Williams, kelle tähelepanuväärseimaks varasemaks saavutuseks maailmakuulsa õudusfilmiseeria üks marginaalsemaid jagusid ehk "Paranormal Activity 2".

Mõnes mõttes tundus isegi kasulikuna, et "Celli" film nõnda kaua nn development hellis kinni püsis, sest Kingi loos (mida ei peeta kaugeltki tema tugevamate hulka, muuseas) muutuvad mobiiltelefonide kasutajad verejanulisteks elajateks ning vahepealse kümne aasta jooksul pole tehnoloogia kõigest meeletult arenenud, vaid pidamatu klammerdumine selle külge ka üha suuremaks probleemiks muutunud. Filmiversioon tunduks niisiis sellevõrra relevantsem. "Celli" puhul ei saa ühtlasi välja toomata jätta, et see viib taas kokku John Cusacki ning Samuel L. Jacksoni, kes mängisid peaosi ühes peenemas Kingi jutu ekraniseeringus üldse: 2007. aasta "1408's", millele julgustan veel uue võimaluse andma, kui filmi korra vaatasid ning sellest ei hoolinud. Staažika Benoît Delhomme'i operaatoritöö hiilgab ning lugu kätkeb peeneid nüansse, mida ühel-kahel vaatamisel hoomata ei pruugi.

Igatahes: "Celli" vaadates mõistsin, et see pigem kannatab meeletu jokutamise tõttu, sest tegemist ikkagi zombifilmiga — ka Kingi romaan oli suuresti austusavaldus kõnealuse žanri vaimse isa George A. Romero loomingule — ning vahepealsete aastate jooksul on zombifilme teadupärast nii järjepidevalt toodetud, et asjaarmastajatel ammu kõrini. Tänapäeval peab häid zombifilme tikutulega taga otsima, sest lõviosa neist on täiesti stiililagedad, isikupäratud ning odavad. Ja silmates "Celli" treileris vildakaid digitaalefekte, mis ei suudaks põngerjatki veenda, sain aru, et käesolev taieski pole tehtud kiiskavate kullakangide eest. Aga olgu, sel lool on konkreetne omapära — kaose vallandab kasutuses olevatesse mobiiltelefonidesse korraga saadetud signaal — ning osatäitjad sümpaatsed (John Cusack kuulub näitlejate hulka, kelle filme eranditult vaatan). "Cell" kujutab radikaalset katastroofi, millest tänapäeval isegi pensionärid terve nahaga ei pääseks, sest nemadki moblad hankinud, ja eriti ulmelise pöörde võtab lugu hetkest, kui paljastub, mis salapärase signaali ohvritega tegelikult sünnib.
"Celli" algus on vägagi efektne. Mõni hetk pärast seda, kui meie kangelase Clay Riddelli mobiiltelefon keset rahvarohket lennujaama tühjaks saab, avaneb mehele ühtaegu hämmastav ning hirmuäratav vaatepilt: inimesed tema ümber hakkaks justkui saama spontaanseid elektrišokke ajju — pimestavast valust kisendades, haaravad kümned peast kinni ning hulluvad. Kogu lennujaamas vallandub momentaanselt paanika. Püksid rebadel ning suust pritsimas vahtu nagu haigel koeral, tormab ühest tualettruumist välja korpulentne ärimees ning ründab vägivaldselt Clay vahetus läheduses juhuslikku ehmunud tüdrukut. Clay annab talle selja tagant tapva tou ning vaatab jahmunult ringi, püüdes ümberringi toimuvast sotti saada. Suvaline turvamees on hakanud näljaselt õgima narkokoera, üks neiu asub demonstratiivselt nägu vastu seina taguma, hambad suust välja pudenemas.

Ausalt, nii pinevalt lavastatud stseeni pole ma ühes zombifilmis kohanud ammu — psühhoos, mis kodanikke üheaegselt haarab, mõjub painajalikult ja seda suures osas tänu häirivatele maavälise kõlaga heliefektidele. Clayl õnnestub pageda metroosse, kus kohtub mõnede teiste surmani hirmunud ellujäänutega, Samuel L. Jacksoni poolt mängitud Tom nende seas, ning morbiidne seiklus võib alata. Üksikuid lahedalt lavastatud stseene leidub "Cellis" veelgi. Hästi kummituslik on näiteks moment, kus näeme sadu ühel väljakul ööseks kollektiivselt magama heitnud zombisid, kes kuulavad ööpimeduses sinakalt kiiskavatest mobiilidest läbi une ooperiaariat (mille kohta öeldakse hetk hiljem digital lullaby). Kahjuks ei küündi ülejäänud film intensiivsuselt siiski paljulubava avastseeniga võrdsele tasemele. Kuna iga uus zombifilm põhimõtteliselt eelmise kordus on, leiab ka "Cellist" liiga palju tuttavlikku. Mispärast peaksime sügavalt lootma, et peategelane jõuab perekonna juurde, kui oleme teda alguses vaid põgusalt nii naise kui pojaga telefoni teel suhtlemas näinud?

John Cusackil on kogu filmi vältel tülpinud ilme, nagu fantaseeriks tulisest espressost, küll aga ei saa midagi halba öelda halvavalt karismaatilise Samuel L. Jacksoni kohta, kes silmnähtavalt ei võta filmi nii tõsiselt kui kolleegid ning esineb siin märulistaari energiaga. Tahad itsitada iga kord, kui ta suu lahti teeb. Muide, mind erutavad märatsevad nakatunud, kelle eest peab põgenema jooksusammul, tihti rohkem kui mädanevad elavad surnud (à la "The Walking Dead, Romero filmid jne) ning meeldival kombel on "Cellil" tugev "28 Days Lateri" hõng juures (mis on rabavaim õudukas nn "märatsevatest nakatunutest"), kuid iga mööduva minutiga saab selgemaks, et mehed ekslevad järjekordses üheplaanilises b-kategooria žanrifilmis. Kuigi see on ambitsioonikas ning heas mõttes veider nii ideelises kui teostuslikus plaanis (lõppu peab nägema, et uskuda), takerdub "Cell" lootusetult žanri stampidesse ning pole alati kõige kvaliteetsem. Kes žanrifilme jälle aktiivselt tarbib, on kindlasti oluliselt vaimuvaesemate rõigaste otsa koperdanud. Üks ebakonventsionaalsemaid lähiaastate zombifilme, mida arvustanud olen.

P.S. "The Cell" Jennifer Lopeziga peaosas on küll visuaalne meistriteos!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar