Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 1. juuni 2016

"Eddie the Eagle" (2016)

Vastupandamatult südantsoojendav "Eddie the Eagle" jutustab tõestisündinud loo noore briti Michael Edwardsi tõusust (või peaksin ma ütlema laskumisest?) tuntud suusahüppajaks, mida võimaldas seletamatu visadus. Nimitegelast mängiva Taron Egertoni kõrval on filmis oluline roll tema karismaatilise treeneri Bronson Pearyna (kes on fiktiivne tegelane) üles astuval Hugh Jackmanil. Viimane tõestab järjekordselt, et talle passivad hästi rollid kergetes südamlikes filmides. Võib-olla olen ma nii harjunud nägema teda agressiivse mutandi Wolverine'ina, aga "Real Steeli" või "Eddie the Eagle'i" suguseid teoseid nautides tunnen alati, et nägus austraallane on sattunud õigesse kohta. Nende kaunite mehelike näojoonte taga on peidus midagi tugevalt isalikku. Muuseas, kas ainult mina pole "Real Steeli" unustada suutnud? Kas see polnud mitte ütlemata armas ja soe ja lihtsalt lahe film? Võtku end kokku ja tehku teine osa valmis, nagu algselt kavatseti.

Igatahes: suurte unistustega uljaspea Eddie Edwardsi lugu ei tohiks pakkuda hämmastavaid üllatusi kellelegi, kes elu jooksul kas või ühtegi spordifilmi näinud on. "Eddie the Eagle" ei eristu ülesehituselt näiteks keskmisest poksifilmist, lihtsalt Eddie "vastasteks" on üha suuremad ja seega riskantsemad mäed. Kui tavaliselt öeldakse, et pealehakkamine on pool võitu, siis Eddie jaoks on pealehakkamine vaat et kogu võit. Klišeedele vaatamata on tegemist elamusliku ja emotsionaalse crowdpleaseriga, mis tõestab, et vahel suudab puhas sarm kompenseerida šabloonilisuse. Sarmi on "Eddie the Eagle'il" küllaga — isegi hoogsad 80ndate poplaulud, mis filmi jooksul sagedasti kõlavad, võlusid mind. Daryl Hall ja John Oates ei osanud omal ajal "You Make My Dreamsi" salvestades kindlasti ette kujutada, kui mõnusasti see suusahüpete harjutamise taustaks sobida võib. Ja Van Haleni "Jump", mis jala alati tatsuma paneb, sobib siia mõistagi ideaalselt.
Suusahüppajad on oma julguses minus alati imetlust äratanud, aga impulsiivselt Saksamaale suusahüppamist õppima põrutanud Eddie ponnistusi jälgides olin imestama sunnitud, kas noormehe optimism tuleneb meeletust enesekindlusest või hoopis rumalusest. Kui Eddie järjekordselt kukub ja mööda mäge abitult alla veereb nagu kaltsunukk, kutsub Bronson teda jälle hulluks. Eks kokkuvõttes vist võibki öelda, et poiss on nii motiveeritud, kuna on korraga natuke hull, rumal ja pööraselt enesekindel. Ja lõbusalt lapselik pealekauba, juues näiteks baaris õlle asemel piima. Kohati mõjus film üldsegi alkoholivastase propagandana, näidates vaheldumisi Eddiet rõõmsameelselt piima kaanimas nagu viieaastane ning Bronsonit tuumapohmelle põdemas.

Eddiest õhkab süütust ja mõni vigastus või teiste negatiivsed hoiakud teda alla vanduma ei sunni. Bronson Peary, kes pirakate prillidega entusiasti oma tiiva alla võtab, on Eddie täielik vastand, aga kontrastsed iseloomud ei takista partneritel filmi kulgedes lähedaseks saamast. Sa lihtsalt tahad, et Eddiel läheks kõik ludinal ning elupõletaja Bronson, kes nooremana isegi edukas sportlane oli, pääseks tema välja koolitamise kaudu mandumusest. Film ei anna muidugi põhjust kahelda, et kõik hästi lähebki — juba muusikavalik peegeldab, et tegemist pole mingi "Million Dollar Baby" tüüpi tragöödiaga —, aga Eddie valulikku teekonda olümpiamängudele on igal juhul lõbus jälgida. Nüüd, kus ilmad eriti soojaks läinud, mõjuvad filmi karged lumised keskkonnad päris karastavalt kah. Naeruväärselt ettearvatav, ent kaasahaarav ja positiivne spordifilm, mis pannuks mind hetkega suusad välja võtma... kui ma omaksin suuski ja väljas kuradi 70 kraadi poleks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar