Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 23. juuni 2016

"I Saw the Light" (2015)

Hey, good lookin', whatcha got cookin'...? Sõnade "Tom Hiddleston mängib Hank Williamsit" juures on midagi kütkestavat, olgugi et ma pole Hiddlestoni ega kantrimuusika legendi Williamsi fänn. Kuulun nende väheste hulka, kes kantrit meeleldi kuulavad, aga eelistan naisartiste nagu Dolly Parton või Reba McEntire. Keskmine Hank Williamsi laul tekitab oma depressiivsuses tunde, et nüüd tuleb kibekähku pudel viskit ära lahendada ja siis revolvritoru suhu panna. "I Saw the Light" mõjub selles mõttes eksklusiivselt, et biograafilisi draamasid kuulsatest kantrimuusikutest kohtab harva ning Williams, kes elas lühikest elu, kuid paljude südameid puudutas, oli selle muusikažanri üks pioneere. Eluloofilmis hinnatud lauljat mängida on näitleja jaoks paras julgustükk — pead mitte ainult inimese iseloomu võimalikult lähedaselt jäljendama, vaid ka tema moodi kõlama, et illusioon oleks täielik. Sa ei saa mängida näiteks 2Paci ja räppida nagu Vanilla Ice.

Pole ime, et Williamsi rolli just Hiddleston valiti, sest näojoonte poolest on ta Williamsile üpris sarnane ning oskab mängida mitut pilli, sh kitarri. Kiidangi siinkohal Hiddlestoni, et väljakutse vastu võttis — galantsel inglise noormehel polnud kindlasti kerge transformeeruda napsulembeseks lõunaosariiklaseks, kellel muuseas ka väga distinktiivne lauluhääl. Heh, kindlasti meelitab ainuüksi Hiddlestoni nimi paljud filmi vaatama. Vean kihla, et tuhanded noored tüdrukud, kes Loki esimesel võimalusel kaissu võtaks, on seda juba kolm korda näinud. Teisalt tekib küsimus, kas veenvuse huvides poleks Williamsi kingadesse passinud mõni võõram näitleja. Täpselt nagu "Steve Jobsi" vaadates ei saanud ma üle pidevast teadmisest, et ma vaatan suurepärases vormis Michael Fassbenderit, ei olnud ka "I Saw the Lighti" vaadates võimalik unustada, et kitarri plõnnib see nägus sell lugematutest Marveli filmidest ja "High-Rise'ist". Mitte et Hiddlestoni sooritus nõrk oleks, aga tal ei õnnestu "rolli ära kaduda", nagu öeldakse. Peale Hiddlestoni soliidse osatäitmise filmi puhul midagi positiivset välja tuua nagu polegi, sest see on... täiesti isikupäratult ja turvaliselt lavastatud.
Mitte kuigi üllatavalt on tegemist režiidebüüdiga. Lavastaja Marc Abraham oleks kodutööd tehes võinud vaadata "Walk the Line'i" ning üht-teist kõrva taha panna. Mees nähtavasti eeldas, et kui kaamera käima läheb ja Loki ilusti kaadris on, ei vaju ainsalgi vaatajal silm kinni. Aga isegi kui läheneda "I Saw the Lightile" Williamsi elust või loomingust suurt midagi teadmata ning tema isikust siiralt huvitatud olla, peab tähelepanu säilitamiseks ikka pisut pressima. Kui aus olla, siis erinevalt nt söekaevuri tütrest Loretta Lynnist pole Williamsi elukäigu juures kuigi palju huvitavat — ta oli kleenuke mees, kel oli kombeks ohtralt tinutada ning naistega tülitseda —, aga režissööri ülesandeks on see vaataja jaoks võimalikult huvitavaks teha. Näiteks "Get on Up", draama James Brownist, polnud teab mis perfektne, aga kurat, kus sel oli alles vunki ja energiat, täpselt nagu Browni muusikal!

"I Saw the Light" on vastupidiselt nii üksluine, et kui Hank Williams sigareti läidab, tundub see erakordselt põneva sündmusena, ja tunne, et mõistlikum oleks lugeda Colin Escotti biograafiat, millel film põhineb, või hoopistükkis kaeda mõnd dokfilmi Williamsist, on kerge tekkima. Kahe tunni vältel korduvad siin vaheldumisi kolm asja: Williams esitab laulu, Williams vaidleb prouaga, Williams joob end täis. Muusika osakaal on filmis seejuures suhteliselt väike, millest on ainult kahju, sest kui Williams selle sarmikaimas stseenis lavale sammub, suu avab ning leelutab: "I got a feelin' called the blueeees...", on keeruline hr. Hiddlestonist mitte sügavalt võlutud olla. Kui kogu film polekski rohkemat kui üks terviklik kontsert, annaksin sellele tõenäoliselt päris kõrged punktid, aga millegipärast uskusid tegijad, et intelligentsem oleks fookus hoida melodraamal, mis läheb nii nüriks, et lausa ootad alkohoolikust laulumehe kõngemist morbiidse huviga. Aga hästi paned, Tom! Varsti saab selgust, kas Ethan Hawke on "Born to Be Blue's" Chet Bakerina veelgi asjalikum.

1 kommentaar:

  1. Tom Hiddleston kolis filmi jaoks õppimiseks lausa Nashville'i ja kehastab Hanki vägagi veenvalt. Loki-assotsiatsioonid mulle kui Loki fännile ei ilmunud.
    Aga Sul on õigus, muidu oli film väga isikupäratu ja üksluine.

    VastaKustuta