Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 3. juuni 2016

"Me Before You" (2016)

Jälgides kinos enne "Me Before You" algust saali sisenevaid paarikesi, märkasin paratamatult, et kõigil meestel selline ilme, nagu oleks just korraliku klaasitäie pesuloputusvahendit ära joonud, ja ega neid süüdistada saa — juba kiire pilguheit postrile paljastab, et käesolev romantiline draama rikkast halvatud mehest ja tema eest hoolitsema palgatud nukulikust naiivitarist, kelle vahel tekivad tunded, sedavõrd suhkrune on, et pärast filmi lõppu lausa nõuad insuliini. Raske öelda, kumb kahest peategelasest ebameeldivam on. Ratastel hurmuril on kohutav muusikamaitse ja temasse kiindunud preilna riietub nagu vaimuhaige kodutu. Ma pole võib-olla õige inimene rääkima, aga no tõesti, mis mõte sel täpselt olema peaks, et Louisa muudkui rõvedalt kirevaid jetikostüüme kannab? Kui tütarlaps lõpuks veetleva punase kleidi selga saab, et eesootavat kontserti jälgides inimlik välja näha, lausa hõiskad rõõmust, sest muidu on tipsil nii võigas garderoob. Ma ei tee nalja, ta kannab vahepeal särki, millel on igasugu putukad peal, sh prussakad.

Emilia Clarke on muidu kena mimm, aga antud filmis grimassitab ta niisuguse entusiasmiga, et võib tekkida kahtlus, kas tema poolt mängitud Louisa ongi kerge arengupeetusega. Viimase magedad naljad ning piinlik rõivaste valik ei aita siinkohal kaasa. Parajalt naeruväärne ja halvas mõttes totter film ühesõnaga, mille osade stseenide kõrval kahvatuvad isegi kõige siirupisemad Nicholas Sparksi teoste ekraniseeringud. Erilist ajugümnastikat "Me Before You" ei nõua (ja mulle isegi passis, et see nii lihtsasti jälgitav on), natuke paneb aga mõtisklema eutanaasia moraalsuse üle, sest kohutava õnnetuse järel liikumisvõime kaotanud ning seeläbi sügavasse depressiooni langenud Willil on kindel soov surra. Rikas nagu ta on, plaanib apaatne sant nn enesetaputurismi poolest tuntud Šveitsi sõita, olgugi et Willi südamest armastavad vanemad teda muudkui ümber veenda püüavad. Lool on niisiis ka sünge pool. Louisa hellitab jälle lootust, et tal õnnestub Willis elutahe äratada, millest moodustubki "Me Before You" probleemistik. Kui ma kuulaks samasugust muusikat nagu Will, ei tahaks minagi elada — ulmeliselt tumeda sodi kõrval, mida ta puhkehetkedel nautleb, tundub Slipknoti looming võrreldav Led Zeppelini omaga. Antud filmi soundtrack on küll üks groteskne popurrii, mida saaks mugavalt kasutada vangide piinamiseks vms.

Ehkki emotsioonid näivad reaalsed, jäävad tegelased kuni morni lõpplahenduseni läbini isikupäratuteks nukkudeks. Vahepeal tabasin end sisimas lootmast, et film jäetakse poole pealt seisma ning vahetatakse "Intouchablesi" vastu, mis paralüüsi palju südamlikumalt ja elutervemalt käsitleb. "Me Before You" on põhimõtteliselt üks kentsaka välimusega tort filmi kujul. Viil torti ei tee tavaliselt paha, aga kui selle tervenisti kinni pistad, läheb süda lootusetult pahaks. Ja no kindlasti pole rõõmustav, et saalist väljudes mõtled rohkem surma kui armastuse peale...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar