Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 9. juuni 2016

"The Darkness" (2016)

Kui Greg McLeani debüüt, tema kodumaal Austraalias valminud "Wolf Creek" 2005. aastast, on mõjuvalt realistlik ja efektne väike õudukas, mida muretult soovitada võib, siis tema värskeim teos "The Darkness" osutus vastupidiselt täiesti nüriks. Tundub, et kui õudusfilm kannab lamedat pealkirja, on lame ka film ise. "The Darkness" jutustab läbini trafaretse loo probleemsest perekonnast, kelle kodus hakkavad toimuma hirmsad sündmused, kui naasevad reisilt Colorado Suure kanjoni juurde, sest autistist poeg võtab endaga kaasa mõned koopast leitud maagilise välimusega kivid. Kuna filmis astub teiste seas üles tuntud Hollywoodi näitleja Kevin Bacon, kes mängib poisi isa ehk filmi keskmes oleva pere ainsat vähegi tervet liiget (lisaks poja autismile valmistavad peavalu ka tütre söömishäire ning naise alkoholism), võiks arvata, et "The Darkness" peidab endas midagigi erilist — vastasel juhul nii staažikas härra selles ilmselt kaasa ei lööks.

Ometi ei leidu müstiliselt stiililagedas "The Darknessis", kus üksluine perekonnadraama kohtub veelgi üksluisema õudusfilmiga, ainsatki asjalikku ideed ning film ei tunduks vaadatavam isegi juhul, kui selles näeks sadat Kevin Baconit. Jääb mulje, nagu Greg McLeani ainsaks eesmärgiks oli tuimalt kopeerida menukamaid lähiaastate õudusfilme lootuses, et ka "The Darknessist" kujuneb suur hitt — nii vähe kirglikkust ja isikupära on viisis, kuidas ta jutustab rudimentaarset lugu iidsete deemonite poolt terroriseeritud perekonnast. Kui ma tahaksin näha, kuidas majas tuled seletamatult vilguvad ning kõikjal sitased käejäljed on, vaataksin parema meelega kas või Gordon Ramsay saadet "Hotel Hell". Üks neist õudusfilmidest, mille kirjeldamiseks sobiv kasutada kord ammu Trashi poolt tutvustatud väljendit "leige jobistamine". Hinnates üsna kõrgelt sama režissööri "Wolf Creeki" ja sellele tehtud järge 2013. aastast, olin üllatunud, kui mage on "The Darkness". Keegi pidanuks Greg McLeanile varakult ütlema, et päris iga mees lihtsalt ei oska teha supernatural horrorit nii lahedalt nagu nt James Wan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar