Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 24. juuli 2016

"Batman: The Killing Joke" (2016)

Igal aastal ilmub paar Warner Bros. Animationi poolt toodetud kvaliteetset DC Universe'i animafilmi ja "Batman: The Killing Joke", mis baseerub Alan Moore'i markantsel samanimelisel one-shot koomiksil, on hetkeseisuga värskeim. Mis käesoleva multika märkimisväärseks teeb: see sai MPAA'lt jahmataval kombel R-reitingu (Eesti mõistes tavaliselt K-14), mis nii DC kui Marveli joonisfilmide mõistes on ilmselgelt anomaalne nähtus — isegi kõige süngetoonilisemad ja vägivaldsemad varasemad DC Universe'i animafilmid saanud reitinguks ikkagi kompromislikult PG-13. "The Killing Joke" on stuudio jaoks selgelt samm edasi veelgi julgema käsitluse suunas. MPAA otsus peegeldab, et film ei ignoreeri koomiksi sadistlikumaid elemente. Et multika sihtgrupiks pole mudilased, loeb muidugi ka välja postrilt, mis taaskasutab koomiksi kaanelt tuntud joonistust hullumeelsest Jokerist fotokaga pilti tegemas, hambad mõrvarlikult irevil (autoriks Brian Bolland).

Oli vaid aja küsimus, millal "The Killing Joke'i" joonisfilmina näha saab, sest sellisel kujul eksisteerivad juba legendaarseimate Batmani-lugude hulka kuuluvad "Year One", "The Dark Knight Returns" jt. Kuigi "The Killing Joke'i" autor, legend Alan Moore, enda lugu kõrgelt ei hinda, kuna tema silmis pole sel midagi huvitavat öelda, on sellest koomiksite maailmas kujunenud vaieldavalt äratuntavaim Batmani-lugu üldse. 1989. aastal võitis see prestiižse Eisneri auhinna ning 2008 avaldas DC Comics raamatu uuesti, sedapuhku kõvas köites ning uuendatud värvipaletiga. Mul pole koomiksite vastu kunagi erilist huvi olnud, kuid lugesin "The Killing Joke'i" spetsiaalselt silmaringi avardamise eesmärgil ning julgen kosta, et selle mõnikümmend intensiivset lehekülge on vähemalt põgusat läbivaatamist väärt.
Alarmeerivast R-reitingust hoolimata ei küündi "The Killing Joke'i" ekraniseering kümnete DC Universe'i joonisfilmide seas paraku väga teravalt esile, jäädes parimal juhul meelde korraliku kaudse ümberjutustusena. Film on jäigalt animeeritud, isegi mitte üritades läbivalt jäljendada kunstnik Bollandi detailset tihedat stiili ja värvilahendust, ning pühendab terve esimese pooltunni Batmani ja Batgirli suhteprobleemidele, mida kaks konfliktset nahkhiirekõrvadega sangarit lahendavad tühja ning ilmetu öise Gothami taustal. Võib tekkida kartus, et vaatad vale filmi, sest Batmani külaskäik Jokeri juurde Arkhamisse, millega algab Moore'i-Bollandi raamat, saabub umbes 30. minutil. Pole ime, et film on laiema narratiiviga kui raamat, kus pole täispika filmi jaoks lihtsalt piisavalt lugu. Ja nagu arvata võis, ületab "The Killing Joke" brutaalsuselt eelmised DC joonisfilmid.

Näiteks äratab õudust haiglane stseen, kus Gordoni kinni nabinud Joker alandab meest tühjas pimedas ebardeid täis lõbustuspargis, täpselt nagu koomiksiski. Milline košmaarne episood! Veelgi rängem saatus tabab Gordoni tütart, kes Jokerilt kuuli saab, halvatuks jääb ja seejärel psühhopaatse kurjategija poolt vägistatakse (seda nii film kui koomiks igatahes sugereerivad). Niisuguste õudustäratavate sündmustega võrdselt tooniandev on Moore'i sulest pärinev kompleksne tekst. Kogu oma äärmuslikkuse juures ei jäta kahvatu filmiversioon endast ambitsioonikat muljet ning vastupidiselt lähtematerjalile pole see kunstiliselt reljeefne. Neile, kes Moore'i morbiidset lugu ei tunne, pakub "The Killing Joke" iseenesest head sissevaadet Jokeri väärastunud psüühikasse, valmistades seega ilusti ette peatseks "Suicide Squadiks", kus tegelast mängib Jared Leto. DC Universe'i joonisfilmides ja -sarjades, aga ka videomängudes loeb Jokeri häält asendamatu Mark Hamill, kelle esituses tuleb tegelase sõgedus muidugi briljantselt välja.

2 kommentaari:

  1. See on muidugi filmist endast koheselt ehk mitte väljaloetav, aga Bruce Timm, ehk siis filmi produtsent (ja kunagise Batmani animaseriaali põhivend) ütles, et seda väidetavat vägistamist ei toimunud. Olles ise näinud ja vaadanud, siis ei tulnud ka mul see pilt silme ette, pigem just lihtsalt Jokeri enda sellise mulje taotuslik jätmine, et Gordon ikka korralikult segaseks läheks.
    Animatsiooni ja Bollandi stiili mittejälgimise kohta saab öelda ainult seda, et ilmselgelt lükatakse kaalukauss vana "hea" stiili kasuks, mida kasutab peaaegu IGA DCAU film. Nukker iseenesest.

    Film ise oli meh. See lisamaterjal oli tarbetu jamps.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on puhtalt tõlgendamise küsimus, olen nõus. Aga mis puutub filmi:

      But some audience members were even more disturbed by a line that suggested the Joker rapes Barbara Gordon. In the film, Batman talks to a group of prostitutes who say the Joker always goes to a brothel when he breaks out of Arkham. This time he didn’t, and one of the prostitutes concludes, “Maybe he found himself another girl.”

      Kustuta