Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 14. juuli 2016

"Criminal" (2016)

Ma olen härra Kevin Costneri kohta läbi aastate palju pahasti öelnud ja ma ei kavatse selle pärast vabandada — mäletan siiani, kuidas vaatasin aastaid tagasi ühel ööl TV1000 pealt õudukat "The New Daughter" ning kukalt kratsides imestasin, et mis pagana sõnnikus Robin Hood ennast ometi ringi veeretama on hakanud —, aga "Criminaliga" suutis hirmus kortsuliseks ja halliks läinud näitleja mind positiivselt üllatada. Pole tal vist tarvis veel pensionile minna! Käesolevas ulmepõnevikus mängib Costner üle poole elust trellide taga istunud Jericho Stewartit — tundetut psühhopaati, kel rohkem ühist metslooma kui inimesega. Esimese hooga mõtlesin, et see kõlava nimega tüüp, kasimatu ja animaalne, on nagu kombinatsioon John Rambost "First Bloodis" ja Masonist "The Rockis". Kuna Jericho sai lapsena haruldast tüüpi ajutrauma, plaanib CIA teha just temast katsejänese salajases eksperimendis, mille eesmärgiks anda talle tööpostil surnud agendi Bill Pope'i mälestused.

Kui Jericho (issand, kuidas mulle see nimi meeldib) pärast riskantset transplantatsiooni ärkvele tuleb, peaks ta olema teistsugune mees; omama karastunud CIA agendi oskusi, teadmisi ning mälestusi. Talle tahetakse anda ülesandeks viia lõpuni missioon, mis Pope'il jäi pooleli põhjusel, et ta tehti külmavereliselt kutuks. Esialgu näib barbarlik ajunussi-eksperiment olevat nurjunud ning pealekauba õnnestub Jerichol plehku panna, aga maniakil ei õnnestu temasse kantud mälestuste eest kuidagi põgeneda. Aset hakkab leidma piinarikas isiksuse lõhestumine. Muidugi ei puudu filmist klišeelik stseen, kus Jericho räägib Pope'i abikaasale isiklikke asju, mida keegi peale Pope'ide ei tea, veenmaks naist, et temas on osa Billist. Kui nägin ükskord "Mr. Brooksi", kus Costner kehastab patrickbatemanlikku haiglaste fantaasiatega sarimõrvarit (alahinnatud film muuseas), mõtlesin kohe, et mehel tuleb ebainimlike kujude mängimine kuidagi väga loomulikult välja ning "Criminal" andis sellele taas kinnitust. Antud filmis toimub peategelases tõsine üleminek: kalgist vaiksevõitu tapjast saab vintske hooliv agent.
Kuulsaid staažikaid näitlejaid on "Criminalis" kui küllaltki marginaalses põnevikus üldse kahtlaselt palju: lisaks Costnerile näitavad siin nägu Gary Oldman, kohe eriti kortsus Tommy Lee Jones ja isegi Ryan Reynolds, kes filmis vaid viie minuti jagu, sest tema mängib Bill Pope'i — meest, kelle mõrvamisega lugu algab. Miks Reynolds võttis nõuks mängida nii pisikest rolli, ei maksa mult küsida, aga oletan, et temalt nõudis seda mingisugune leping. Äratuntavate veteranide osalus muidugi tõstab sedalaadi filmide aktsiaid oluliselt. Vaevalt minagi seda vaadata ihanuks, kui selles liduks ringi suvalised tundmatud topskid, kes varem vaid telereklaamides harjutada saanud. "Criminal" meenutas mulle muuseas hiljutist ulmekat Ryan Reynoldsiga peaosas, õnnetut "Self/lessi", kus surev rikkur maksab roppu hinda, et tema teadvus siirdataks uude kehasse. Kummagi filmi peategelane peab isegi spetsiaalset tabletti võtma, et mitte täitsa lolliks ära minna.

"Criminal" on üks neist otsekohestest kuivavõitu põnevikest, mida hakkad suure tõenäosusega vaatama õhtul, kui oled just makaronidele paar törtsu ketšupit pigistanud ja sellele telekast kanaleid kruttides peale satud. Enam-vähem huvitava ideega ning vahepeal särtsakalt vägivaldne, kuid mitte eriliselt dramaatiline ega isegi hullupööra pinev. Mis mind aga üllatas, oli filmi teatav emotsionaalsus — pole päris selline teos, kus Costner sihitult ringi silkab ja igasugu kaakidele ketukat annab (ühele tibile ta küll virutab kaktusega ja peksab tal siis lambiga pea sodiks...). Kui Jericho end Pope'i kodus sisse seab, läheb see täitsa peredraamaks ära ning seejuures päris intiimseks peredraamaks. Mehel, kel pole kunagi tundeid olnud, tekivad need järsku, ja Pope'i kaasa peab püüdma leppida tõsiasjaga, et ta armastatu mälestused saanud mingi halva soenguga tolgus. Aga üldiselt suht kasin film. Midagi sellist teeks Luc Besson väga-väga halval päeval.

P.S. "Criminali" tegevus toimub Londonis. Kui inglasest sõbrale Guyle ütlesin, et pärast "London Has Fallenit", "Independence Day: Resurgence'it" ja "Criminali" tunnen, nagu põhimõtteliselt elaksin selles linnas, kostis ta: "Get the complete experience by raising your rent to the point you can't afford it and dressing like a cock."


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar