Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 25. juuli 2016

"Equals" (2015)

Harva kohtab sama halvavalt tegevusvaeseid ja monotoonseid mängufilme kui "Equals", romantiline ulmedraama värvitust tulevikumaailmast, kus inimesed on täielikult vabad igasugustest emotsioonidest, nii headest kui halbadest. Kui režissöör Drake Doremuse eelmine film "Breathe In" oli nõrgestavalt hell ja lüüriline väike perekonnadraama, mis vääris kõvasti rohkem tähelepanu kui talle osaks sai, siis Doremuse kahvatu katsetus ulmežanris mõjub lihtsalt väsitavalt, tundudes pikem kui terve "Pirates of the Caribbeani" seeria ning rääkides keelatud armastusest loo, milles pole kübetki originaalsust.

"Equalsisse" kätketud ideed on juba läbi käinud lugematutest kirjandus- ja filmiteostest, nende seas maailmakuulsad romaanid "1984" ja "The Giver" või kultuslik ulmemärul "Equilibrium". Kuna Doremus on väga stiilitundlik kineast, äratab "Equals" esteetilises mõttes esialgu huvi, ent loo kulgedes muutub filmi kliiniliselt valge steriilne keskkond vaikselt eemaletõukavaks, viies mõtted seemnevedelikule või mähkmetele. Viimane ulmekas, kus nii palju valget värvi nägin, oli vist "Oblivion", kus stoiline Tom Cruise kosmoses tuumapohmelli põdes ja mingite pinisevate hõljuvate kerade eest põgenes.

Kui "Equalsi" puhul midagi õnnestunuks saab pidada, on selleks Kristen Stewarti torkamine naispeaossa — vaevalt sobinuks keegi ideaalsemalt astuma üles unises draamas tundetutest inimestest kui see osavõtmatu näoga preili, kes näeb alati välja, nagu oleks just koomast ärganud. Lõpuks ometi sattus ta filmi, mis läbinisti sama tuim kui ta ise! Üldiselt olen temasuguste mannekeenide suhtes järeleandlik, kuid patoloogiliselt jäine Stewart häirib mind paratamatult. Kahe eespool kirjeldatud maailmas elava inimese salajasest armumisest ning sellega kaasnevatest tagajärgedest jutustav "Equals" on ennekõike sobilik teismelistele, kes lähiaastate jooksul sisse ahminud "Divergenti" ja "The Hunger Gamesi" jagusid ning otsusele jõudnud, et aeg on küps panna ennast proovile filmiga, mis teostuselt kunstipärane, aga siiski hoomatava süžeega.

Ei hakka samas salgama, et "Equalsis" kui armastuse kontrollimatust jõust rääkivas filmis leidub põgusaid võimsalt erootilisi hetki ja seda suuresti tänu fantastilisele helikujundusele — paaris stseenis, kus peategelased Nia ja Silas füüsilises kontaktis on, kuuleb teravalt iga iharat hingetõmmet ja see mõjub suisa hüpnootiliselt. Ja muusika kütkestab, olgugi et jätab vahepeal mulje, nagu zombi oleks klaveri taha lastud. Taipasin igatahes ruttu, et mulle meeldib filmi rohkem kuulata kui vaadata, aga võib-olla asi selles, et olin eelnevalt kuulanud Lou Reedi "Metal Machine Musicut", kurikuulsat 70ndate albumit, mis koosneb täies ulatuses kõige brutaalsemast mürast, mida võimalik lindile panna. Kunstilisest peensusest hoolimata ei suuda "Equals" kõnetada. See on teostuselt delikaatne, aga süžeeliselt vaimuvaene ja lausa ehmatavalt elutu ulmekas, mis umbes sama huvitav kui koduvideo magavast beebist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar