Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 29. juuli 2016

"In the Deep" (2016)

Kuna Jaume Collet-Serra paljukiidetud haifilmi "The Shallows" Eesti esilinastuseni on praeguse seisuga veel paar nädalat jäänud, mõtlesin teha eelsoojendust tolle lähisugulasega "In the Deep" (aka "47 Meters Down"), kus kaks päikesekuumas Mehhikos puhkavat seiklushimulist õde otsustavad sukelduma minna ning vajuvad mehaanilise rikke tõttu merepõhja ühes metallpuuriga, mille seest nad lootsid turvaliselt haisid imetleda. Paar pirakat näljast valgehaid on söödaga ilusti juba kohale meelitatud ning ootavad soodsat võimalust, et lakitud küüntega hädalised alla kugistada.

"In the Deep" on väga kompaktne ja lihtsa set-upiga põnevik, mis kulutab esimesed 10-15 minutit peategelaste tutvustamisele, näiteks kujutades neid peol tekiilat kaanimas ja tantsu vihtumas, ning paisates nad seejärel ookeanisügavusse, kus toimub terve ülejäänud filmi tegevus. Uljad turistid Kate ja Lisa satuvad ohtu muidugi omaenda rumaluse pärast, lastes end sukelduma viia võõrastel meestel, kelle laev näeb välja nagu mootoriga peldik. Olles mitte kunagi sukeldumist harrastanud (kui mitte arvestada Stolichnaya pudelitesse sukeldumist), ei oska ma kindlalt kaasa rääkida, kui kergesti — või kas üldse — saab tekkida kriitiline hädaolukord, mida film kujutab, aga ettevaatusele ei paista "In the Deepis" igatahes suurt keegi mõtlevat. Tõtt-öelda peavad tüdrukud veidi napakad olema, ronides suure hurraaga kriuksuvasse roostes puuri ja lastes end merre paisata, kuhu juba loobitud mitu peotäit veriseid jäänuseid, et mõni teravama ninaga hai välja ilmuks. Pidades silmas, kui ohtralt nad eelmisel õhtul napsu võtsid, peab tüdrukutel tagatipuks ka ränk pohmell olema. Saan aru, et niisugune hulljulge vemp paneb adrenaliini voolama, aga kui sa pole professionaalne sukelduja ega tea haidest muhvigi, siis ära imesta, kui amatöörlik veealune seiklus persse läheb ja suurte lõugadega kalake ähvardab su nahka panna nagu tikuvõileiva.

Olles kahekesi kiljudes põhja vajunud, on Kate'il ja Lisal veel šanss ellu jääda, sest neil jätkub ajutiselt hapnikku ja puur kaitseb neid võimalike hairünnakute eest, kuid pinnale tõusmiseks on õekestel mõistagi tarvis sealt väljuda. Haide rõõmuks muidugi. Niisugusel lihtsakoelisel haifilmil on lõppude lõpuks tarvis täita vaid kahte eesmärki: äratada põnevust ning esitleda veenvaid haisid, kes ei meenuta Bruce'i "Finding Nemos". "In the Deep" ületab igas mõttes ootusi: see on nauditavalt efektne survival thriller, kus ookean mõjub oma otsatus pimeduses klaustrofoobselt ning haide impulsiivsed rünnakud närvid pingule tõmbavad. Meeleolu poolest kannatab film võrdlust košmaarse "Alieniga" — stseen, kus üks Lisa üksinda pilkases ookeanisügavuses sihitult ringi ujub ning ära eksib, tuletas meelde Dallase kokkupõrke tulnukaga Nostromo ventilatsioonišahtis. Tüdrukud Mandy Moore ja Claire Holt on tublid, haid näevad intensiivsed välja ning tomandandy tume elektrooniline muusika hüpnotiseerib vaikselt. "In the Deep" pakub mõõdukas koguses otsekohest atmosfäärilist õudust — ma oleksin ka palju vähemaga rahule jäänud. Nii stiilipuhast haifilmi pole ma näinud aastaid...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar