Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 13. juuli 2016

"Independence Day: Resurgence" (2016)

Tervelt 20 aastat pärast megahitiks osutunud "Independence Day" saabumist kinodesse saame taas näha ülbete inimeste võitlust lollide maaväliste jõudude vastu, sest "Independence Day: Resurgence'is" ilmub hoiatuseta välja tulnukate määratu, enam kui 4800 kilomeetrise läbimõõduga kosmoselaev ning maandub kõrvulukustava hävitusliku kolakaga meie planeedil, ähvardades taaskord see tuhastada. Kuigi inimkond on muutunud 1996. aasta sõja järel enneolematult ühtseks ning võtnud peremehelikult kasutusse tulnukate tehnoloogia, mis tähendab, et nüüd saab tõrjuda limardeid nende endi relvadega, valdab invasiooni alates paljusid hirm, et šansid seekordki võit saavutada on olematud.

Kosmoselaeva uskumatut mõõtu arvestades tundub see hetkeks väga tõenäoline ning panused on suuremad kui varem, aga ometi kulmineerub pikaldaselt valminud järg ajuvaba stseeniga, kus tulnukate kuninganna keset kõrbe Jeff Goldblumi poolt juhitud lapsi täis koolibussile järele sörgib nagu viimane tolvan. Filmi dramaatiliseks kõrgpunktiks on mõistagi kosmoselaeva kokkupõrge Maaga, mille tulemusena kärssab terve hulk suurlinnu ja hukkuvad miljonid. Kõnealune stseen on olemuselt õudustäratav, aga visuaalselt muljetavaldav — nii pornograafilist destruktsiooni pole isegi Roland Emmerich, kes just kõrgelennulistele katastroofifilmidele spetsialiseerub, üheski oma varasemas teoses kujutanud. Kaadrid Maa külge liimunud emalaevast, mis katab oma suuruses märkimisväärse protsendi kogu planeedist, on omamoodi kurbnaljakad.

Kõige detailsemalt näeb Londoni hukku, sest linna purunemise käigus tiirutab selle kohal paaniliselt üks loo kangelastest, noor nägus piloot Jake Morrison (Liam Hemsworth), kel kaasas esimesest filmist tuttav dr. Levinson (Goldblum) ning vilumatu partner, kes pole niivõrd keskendunud Maaga sündivatele õudustele, kuivõrd ühe vapra hiinlasest naislenduri südame võitmisele. Eks nalja peakski saama, kui kolossaalne emalaev Maad vägistama tuleb. Olles oma silmaga vahetust kaugusest pealt näinud, kuidas vaatamisväärsused Londonis ükshaaval küpsevad ning ise samast saatusest napilt pääsenud, tunnistavad Jake ja Levinson, et tegid suurest hirmust püksid märjaks. Sihuke ongi "Independence Day: Resurgence" — apokalüptilist tulevärki rohkem kui rubla eest ja tegelaste suust pritsib tähelepanekuid, mis sobiks rohkem Buzz Lightyearile.
Lisaks juba tuttavatele tegelastele nagu Levinson ning president Whitmore, keda mängiva Bill Pullmani paistes näost võib järeldada, et vahepealsete aastate jooksul on näitleja kõvasti napsu visanud, kohtab "Resurgence'is" tervet trobikonda uusi tegelasi, olgu selleks prantslasest tulnukaspetsialist või kättemaksuhimuline aafrika sõjapealik, kes igal võimalusel matšeetega vehib. 1996. aasta filmis säranud Will Smithi (oh, kuidas ma armastan küünilist momenti, kus ta seal ühele õnnetule limardile tuutusse annab ja "Welcome to Earth!" hüüab) "Resurgence'is" kahjuks pole, küll aga võitleb inimkonna eest heroilise sõduri Steven Hilleri poeg, keda mängival Jessie Usheril on umbes sama palju karismat kui kartulil. Kas tõesti ei leitud sõdureid kehastama võimekamad tüübid kui Thori noorem vend ja see uimane kogelev kutt?

Levinsoni naasmine tekitab ainult heameelt — Jeff Goldblumist karismaatilisemaid näitlejaid on vähe —, aga muidu andekas näitleja paistab kole segaduses olevat, justkui poleks ta stsenaariumit õieti lugenudki. Erinevalt Whitmore'ist, kes kogu filmi vältel halvavate migreenide käes kannatab, pole Levinsoni roll õnneks nutuselt perifeerne. No osalisi on seekordses sõjas ilmselgelt liiga palju ja kuradi sinine on kogu film ka veel, nagu smurfid oleks sellele peale jobistanud. Terve elu jooksul pole ma näinud nii sinist filmi. Visuaalselt on "Independence Day: Resurgence" ometi üks väljapaistvamaid tänavusi kommertsfilme, aga muutub tulnukate tulles põhimõtteliselt 1996. aasta filmi uusversiooniks ning mõjub tõeliselt elamuslikult ainult siis, kui emalaev purustava maandumise sooritab. Tegijad oleks nagu sellele ainsale hetkele panustanud ja siis õlgu kehitama hakanud, et no mis edasi saab? Ilmselt sel hetkel keegi sosinal välja pakkuski, et paneme tulnukaemanda koolibussi taga ajama. Päris nii loll "Resurgence" küll pole, et nautida seda puhta lolluse pärast, aga ka mitte küllalt intelligentne, et tõsiselt võtta. Standardne suvine popkornifilm, adekvaatne järg.

P.S. Arvestades, et režissöör Roland Emmerich gei on, ei tule mulle üllatusena, et filmis pannakse nii palju rõhku ühtekuuluvusele, mis valitseb Maal pärast esimese rünnaku tõrjumist 1996. aastal. Rassismi ja homofoobiat nagu ei eksisteerikski järsku!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar