Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 28. juuli 2016

Mida saab näha 11. tARTuFFil: "Room"

Linastub: 05.08 kell 23:59 Tartu Raekoja platsil


Arvustuse kirjutasin 21. veebruaril, nädal aega enne 88. Oscarite jagamist. Brie Larson võitis kuldmehikese parima naispeaosatäitja kategoorias.

Neljale Oscarile kandideeriv "Room", mille aluseks Emma Donoghue menuromaan, on lausa ehmatavalt lohutu kahetunnine melodraama emast Joyst, kes koos väikese pojaga vangistatud kitsasse kõledasse ruumi, kust neil pole lahkuda võimalik. Olles vangistuses veetnud tervelt seitse aastat, kannatab Joy raske depressiooni käes ning jutuka põnni Jacki jaoks on välismaailm täielikult võõras. Miks nad niisuguses õudustäratavas olukorras on, luban selgitada filmil, kus fookus on täielikult Joy ja tema lapse vahelisel suhtel. Eriti põneva suuna võtab "Room" siis, kui neil õnnestub tänu Joy kavalusele ruumist pääseda ning Jack puutub esmakordselt kokku maailmaga, mida seni näinud vaid teleekraanilt. Emotsionaalsed stseenid, kus poiss vaatleb imestunult, aga ka ehmunult teda ümbritsevaid hooneid, inimesi, isuäratavaid toite jne, on väga tähelepanelikult lavastatud, andes mõjuvalt edasi, mida võib tunda ning mõelda laps, kelle elu esimesed aastad on möödunud pimedas umbses ruumis rõõmutu ema seltsis.

Film avab kahe peategelase nukrat sisemaailma imetlusväärse meelekindlusega ja ma valetaks öeldes, et nende ühised läbielamised nii vangistuses kui vabaduses ei liiguta. Kuna naispeaosatäitja Brie Larson täiesti loogiliselt Oscari nominatsiooni sai, jääb mulle mõistmatuks, miks ei õnnestunud see Jacki mängival Jacob Tremblayl — poiss on mõistagi noor, kuid lapsnäitlejad on haruharva draamades nii esinduslikud kui "Roomis" Tremblay, kes ei jää Larsonile mingist küljest alla ja peab viimasest rohkemgi vaeva nägema, sest tal on vähem dialoogi. "Room" jutustab iseäraliku ja seejuures päris ilusa loo, kuid teatav telefilmilikkus kipub draama üldist taset alla tõmbama. Kohati tundub see melanhoolse muusikaga täidetud kurbmäng ääretult turvaline ning tagasihoidlik, justkui pelgaks film vaataja poolehoidu kaotada, ning sündmustik areneb vahepeal kahtlaselt (plaan, mille Joy leiutab ruumist pääsemiseks, ei paistnud mulle kuigi arukas ja üleüldse tundsin algusest peale, et naine pole päris nii võimatus olukorras, kui film üritab meid arvama panna). Minu südamekest see kurnavalt halemeelne draama murda ei suutnud, aga tänu korralikule režiile ning Larsoni-Tremblay silmapaistavale koosmängule ei jätnud "Room" ka päris külmaks. Üle keskmise korralik linateos, mis tähelepanu ära teeninud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar