Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 31. juuli 2016

Mida saab näha 11. tARTuFFil: "Sing Street"

Linastub: 01.08 kell 22:15 Tartu Raekoja platsil


John Carney on endale filmimaailmas teinud nime kibemagusate draamadega inimestest, kes armastavad muusikat. Tema 2007. aasta "Once" võitis mitu olulist auhinda, sh Oscari parima filmilaulu eest; 2013. aasta "Begin Again" Mark Ruffalo ja Keira Knightleyga peaosas päris sama menukaks ei osutunud, kuid need, kes filmi nägid, olid sellest vähemalt võlutud. Kui "Begin Againi" tegevus toimus New York Citys, siis oma uusima filmi "Sing Street" väntas Carney kodupaigas Iirimaal, ja nagu pealkirjast järeldada võib, ei hakanud autor muutma valemit, mis tema jaoks senimaani nii sujuvalt töötanud — musitseerimisel on "Sing Streetis" mängida oluline roll. Südantsoojendav romantiline draama räägib Dublinis elavast koolipoisist nimega Conor, kes alustab impulsiivselt bändi, lootes avaldada muljet Raphina-nimelisele ronkmustade juustega tüdrukule, kes talle meeldib, olgugi et on pehmelt öeldes keskpärane laulja. Üheski teises filmis, muide, pole bändi loomine õnnestunud nii hõlpsasti kui "Sing Streetis", kus Conor leiab vaevata mitu huvilist, nende seas Eamon, kellel kodus muusikariistade arsenal. Poissi ei tõuka tagant ainult soov hurmava tüdruku südant võita: muusika loomine aitab ühtlasi viia mõtted eemale argielu probleemidest. Conor pole koolis teab mis populaarne ning peab kodus taluma kõrkide vanemate lakkamatut tülitsemist. Raphina, peaks märkima, on äärmiselt intrigeeriv tegelane — ta pole lootusrikkaid mehi ümber sõrme keerav sekspomm, vaid haavatud lind, kes kasutab meiki oma valu peitmiseks ning fantaseerib põgenemisest igavast Dublinist, mis äratab temas ainult halbu mälestusi. Tahaksin, et film keskenduks aktiivsemaltki Conori ja Raphina suhtele, sest osatäitjad Ferdia Walsh-Peelo ning Lucy Boynton on kahekesi tõesti vahvad.
Kuna filmi tegevus toimub 1985. aastal ja mitte tänapäeval, mainitakse seal möödaminnes erinevaid Suurbritannia bände, mis tol kümnendil populaarsuse tipus olid, ja üsna selgelt on Conor Raphinast sügavamalt huvitatud põhjusel, et viimane meenutab talle sensuaalset kaunitari Duran Durani hiti "Rio" muusikavideos. Musavideo tegemine on bändi jaoks esimeseks tõsiseks väljakutseks ning Conor hellitab lootust, et selles osaleb ka tema silmarõõm. Carney arvestab, et 1985. aastal olid muusikavideod küllaltki uus ja erutav nähtus — Conori vanem vend ütleb "Rio" kütkestava video kohta ekstaatilisel toonil: "It's the perfect mixture of music and visuals. It's short, to the point." Kui "Sing Street" pärineks Ühendriikidest, oleks tunne, et samalaadseid dramöödiaid juba küllalt nähtud, kerge tekkima, mistõttu valmistab heameelt, et tegevuspaigaks 80ndate Dublin. Linna hallikas miljöös, mis filmi suurepäraselt teenib, mõjub Conori glamuurse välimusega bänd Sing Street täiesti võõramaiselt. Vanema muusika austajaile pakuvad kindlasti naudingut filmis kõlavad laulud ja naljad ("No woman can truly love a man who listens to Phil Collins"). Sing Streeti originaalsed palad, mille autoriks mõistagi Carney, soundtracki soetama ei innusta, kuid ansambli imetlusväärset arengut jälgida on lõbus — mõni hetk pärast seda, kui filmis kõlab The Cure'i "Inbetween Days", näeb Sing Streeti mere ääres musitseerimas ja bändiliikmed on omandanud The Cure'ile omase gootipärase looki. Filmil pole ühesõnaga jutustada unikaalne või kompleksne lugu, aga selle rõhutatud naiivsus ja ekstsentriline huumor garanteerivad hea tuju.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar