Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 21. juuli 2016

"Miles Ahead" (2015)

Ma pole eriline džässmuusika entusiast, aga eluloofilmid erakordsetest muusikutest lähevad alati kaubaks. Seega ei saanud ma ignoreerida "Miles Aheadi", kus Don Cheadle mängib innovaatilist džässmuusika legendi Miles Davist. Viimase "Kind of Blue'd", mis nägi ilmavalgust 1959. aastal, on sageli nimetatud parimaks albumiks selles žanris. Filmi näol täielikult tegemist Cheadle'i lapsukesega, sest lisaks peaosa mängimisele on näitleja ühtlasi selle produtsent, kaasstsenarist ning režissöör. Mina hakkasin "Miles Aheadi" vaatama puhtalt lehelt, teadmata midagi Davise elukäigust. Kaalusin eelnevalt dokumentaali "The Miles Davis Story" vaatamist, et paremini ette valmistunud olla, kuid järeldasin, et täieliku võhikuna oleks mul filmi vastu väiksemad nõudmised ning saaksin seda rahulikult nautida, ilma et peaksin mõõtma tõetruudust või vaagima, kas Cheadle tabab Davise olemust nii lähedaselt kui vaja oleks. Pealegi: kui oled juba vaadanud põhjapanevat dokki, ei paku seejärel mängufilmi vaatamine palju põnevust.

Davist mängida polnud Cheadle'il muuseas mõni hiljutine juhumõte. Oscari-nominent plaanis maailmakuulsaks džässmuusikuks kehastuda pikki aastaid ning sai julgustust Davise lähedasteltki, kes uskusid, et temast sobivamat pole. Eks sellise rolli mängimine nõuagi põhjalikku ettevalmistust ja sügavat kindlameelsust. Vaevalt enamik näitlejaid üldse Daviseks või mõneks teiseks sama kaliibri ja talendiga muusikuks kehastuda julgeks. Cheadle võttis filmi tehes tohutu riski ning on juba selle eest kiituse ära teeninud. Võtkem siinkohal arvesse, et "Miles Ahead" ei keskendu kõigest ühele konkreetsele ajajärgule Davise elus. Film algab hilistel 70ndatel, kui Davis on muusikale selja keeranud ning saanud vaevlevaks erakuks, kes saadab päevi mööda päratus värvikireva interjööriga kodus kokaiini mekkides, aga peagi algavad põgusad pilguheidud tagasivaated varasemasse, samuti segasesse aega.

"Miles Aheadi" kui biograafilise draama üks silmatorkavamaid omadusi on selle taotluslikult kaootiline ülesehitus. Näeme filmis nii noort vitaalset Davist kui ringi koperdavat pulstunud juustega Davist, aga film kujutab erinevaid perioode läbisegamini. Sündmused on järjestatud kindla sisemise loogikata, nagu monteerija olnuks deliiriumis või kasutanuks tööks vajalikku tarkvara esimest korda. Mulle ebakonventsionaalne vormilahendus istus. Teeb filmi mõnusalt kaleidoskoopiliseks ja eraldab ta enamikest teistest eluloofilmidest, kus eluetappe esitatakse kronoloogilises järjekorras, justkui vaatajal tekiks probleeme arusaamisega, kui algus ei kujuta sündi ja lõpp surma. "Miles Ahead" on vastupidiselt päris fragmentaarne ning tänu sellele, ausalt, ütlemata nõiduslik. Ja Cheadle... Cheadle leegitseb tasakesti. Davise malbe sosistav hääl, peenelt rahulik maneer ja nukralt ekslevad silmad lihtsalt lummavad. Temast õhkab coolnessi, aga see coolness peidab midagi pahelist ja metsikut. Ta luusib klaustrofoobsetes sumbetes ruumides ringi nagu tiirane panter ning suudaks viskiklaase tühjaks juua neile üheainsa pilgu heites. Ammu pole ma eluloofilmis näinud nii nõrgestavat osatäitmist.

"Miles Ahead" on ainukordne eksperimentaalse varjundiga portreefilm, mis pakatab energiast ja enesekindlusest. Oleks vaid rohkem biograafilisi draamasid sama bravuurselt lavastatud ja hiilgavalt näideldud. "I Saw the Light" Hank Williamsist tundub nüüd ikka eriti vänge pasatükina.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar