Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 20. juuli 2016

"Out of Africa" (1985) / "Trekkies" (1997) / "Cop Land" (1997)

"Out of Africa" (1985)

Pseudonüümi Isak Dinesen all kirjutanud taanlanna Karen Blixeni autobiograafilistel kirjutistel põhinev "Out of Africa", mis paljude silmis õigustamatult parima filmi Oscari teenis, on suurejooneliselt tehtud, aga frustreerivalt pikaldane ning vaevu kaasahaarav romantiline draama inimesele, kelle võlumiseks piisab lõpmatutest maalilistest loodusvaadetest ning Meryl Streepist ja Robert Redfordist — veetlevatest staaridest, kelle kudrutamine sööb ära suure osa filmi kestusest. Redford on nagu Redford ikka, Streepi puhul osutus paraku väga häirivaks kohmakas aktsent, millega naine filmis kõneleb. Nii erakordne kui Streep poleks, ei taha tal aktsendiga rääkimine kuidagi veenvalt välja kukkuda. Iga kord, kui satun vaatama "The Bridges of Madison Countyt", kus Streep mängib itaalia verd koduperenaist, suudan veel silma kinni pigistada, aga tema hääldus "Out of Africas" mõjus ikka väga võltsilt ja peletavalt. Pilkupüüdvaid kaadreid majesteetlikust Aafrikast on filmis rohkem kui küll (vahepeal tiirutatakse lennukiga isegi taevalaotuses), ent pea kolm tundi kestvast 7 Oscariga pärjatud suurteosest ootaks rohkemat. Wikipedia reedab, et vähestel parima filmi Oscari võitjatel on Rotten Tomatoes'is skoor alla 60% ja "Out of Africa" kuulub nende hulka. Siiski tuleb nentida, et päris niisuguseid filme nüüdisajal ei tehta.

"Trekkies" (1997)

Lõbus dokfilm, mis täielikult pühendunud kõige tulihingelisematele "Star Treki" fännidele — inimestele, kelle elus midagi muud nagu polekski. Kuigi nende hullus omandanud ebaratsionaalsed mõõtmed, on nad intellektuaalsed, seltsivad ja energilised ning räägivad suure õhinaga enda süütust surematust armastusest maailmakuulsa frantsiisi vastu. Fanaatikuid püüab kokkutulekutel järjest mikrofoniga kinni näitlejanna Denise Crosby, kellele pole "Star Trek" kaugeltki võõras, sest mängis "The Next Generationis" turvaülem Tasha Yari rolli. Vahepeal näitab ta järjest kunstiteoseid, mis austajad Yarist loonud ja seejärel talle postiga saatnud on, kusjuures paljud neist kujutavad teda seksuaalselt. Neil, kes tahavad aimu saada, kui kirglikud niinimetatud trekkied ja trekkerid reaalselt on ja millega nad täpsemalt tegelevad, tasub käesolev dokk ette võtta. Ning jah, filmis seletatakse, mis vahe on trekkiel ja trekkeril. Sügavam huvi "Star Treki" maailma vastu või selle tundmine pole hoogsa "Trekkiesi" nautimiseks tarvilik. Võib-olla tekitab isegi tahtmise järele uurida, mida see "Star Trek" endast täpsemalt kujutab, kui inimesi nii meeletult inspireerida ja elus juhatada on suutnud. Muuseas, läbi aastakümnete Scottyt mänginud James Doohan räägib vahepeal, kuidas üks juhuslik võõras fänn saatis talle enesetapukirja ja põhjustas talle sellega kõvasti muret. Õnneks lahenes sünge olukord positiivselt, aga kujutan ette, kui ebameeldiv kogemus see näitleja jaoks olla võis. Pead järsku põdema endalt elu võtta tahtva inimese pärast, keda isegi ei tunne.

"Cop Land" (1997)

Kvaliteetne 90ndate võmmidraama New Jerseys Garrisoni linnakeses tegutsevatest räpastest New Yorgi politseinikest. Filmis astub üles terve plejaad kuulsaid Hollywoodi näitlejaid. Trobikonda erinevaid tegelasi hõlmav ja igasugu keerdkäike täis lugu pole väga selgepiiriline ning võib halvimal juhul segadustki põhjustada, aga filmi soovitaks siiski soojalt. Seda ühel kindlal põhjusel: apaatset pollarit Freddy Heflinit mängiv Sylvester Stallone teeb selles karjääri ühe parima osatäitmise. Olles näinud nii "Rockyt" kui "First Bloodi", kus ta kehastab samuti nii-öelda õrna interjööriga tüüpe, teadsin juba, et Stallone on enamat kui puise näoga lihamägi (nagu paljud siiani arvama kipuvad), kuid "Cop Landis" õnnestus tal mind ikkagi rabada. Küllap võimendas emotsiooni tõsiasi, et Heflin on kangesti minu moodi, kuulates järjepidevalt Springsteeni "The Riverit" (laul "Stolen Car" teeb ühe intiimse stseeni päris kummituslikuks), olles ühest kõrvast kurt ja tihtilugu hajevil. Saidil Birth.Movies.Death. ilmus muide tore artikkel "A Tribute To The Sheriff Of COP LAND", mis räägib lähemalt Stallone'i jõupingutustest selle tegelase mängimisel. Filmist üldiselt sügavas vaimustuses ei ole, ent aega kuidagi mahavisatuks ei pea. Stoori on tõesti laialivalguv, nagu mõne politseisarja üks terve hooaeg oleks pigistatud kahe tunni sisse, aga andekatest osatäitjatest puudust ei tule ning James Mangold on lavastajana korralikku tööd teinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar